Palju õnne, Odder Hojskole!

Eile sai kool 120aastaseks. Selle päeva tähtsusest sai aimu juba hommikusöögilauas, kus tavapäraste roogade juures ilutses ka martsipanikook. Nämm, oli maitsev küll. Ja siis kella poole 6st pidi meil algama 'very very very special dinner'. Palju igasugu võõraid nägusid, kenade pidulike riietega, tolknes koolimajas. Ja isegi taani lipp oli heisatud vardasse. Ja siis kui läks söömiseks, siis võõrad külalised kutsuti sööklasse ja meile, närustele õpilastele, öeldi, et minge istuge raamatukogus! Ehk siis meile oli laud kaetud raamatukogus/arvutiklassis. Söök oli tore küll, 4-käiguline. Ja eriti suurepärane oli tasuta vein, mida me siis sinna arvutiklassi tarisime ohtralt. Niisiis, jõin ja sõin ma kõvasti ja täna ärkasin üles tugeva jõulupühadetundega- kõht nii täis, et sellest jube paha olla.
See selleks.
Praegu on meil käsil teine projektinädal ja minu sellekordseks aineks on vesivärvidega maalimine. Tuleb tunnistada, et põhikooliaegne pidev vesivärvidega plätserdamine (Ilmselt olid just vesivärvid koolis nii popid, sest need olid kõige odavamad. Need guaššid olid ikka kallid. Ja kuivasid ära kah.) on ilmselt hea praktika ja loonud soodsa pinnase, et minust võiks saada vesivärvikunn. Ja seda ma ka olen. Ojaa! Lõpuks olen avastanud oma talendi- vesivärvid!
Muidu on mul vahel ikka väga igav. Näiteks praegu. Igav on. Käisin korra saviklassis, ent ei viitsi ka alatasa askeldada. Ootan juba reedet, sest siis sõidan ma hoopis Hamburgi ja kohtun seal Reginaga ja lähen Röyksopp'i kontserdile ja üldse lõbutsen. Jah, kas kuulete, lõbutsen!

Fotomaterjal.

Van Gogh maalitunnis

Saviring

Vabal ajal meeldib põõsastesse karata..

..ja kirikumüüril tudida.

Rattad on Taanis popid.

Juhhaidii!

The Royal Family

Ai-ai, peavalu. Vol.3

Täna on tüüpiline nädalavahetuse päev odder hojskoles. Mõni üksik inimene uitab vaikselt ringi, enamus magab ja paraneb eilsest peost. Minul pole häda midagi, ent magasin ka lõpuks 11ni. Ent midagi asjalikku pole siiski täna teinud. No ei ole produktiivset meeleolu. Samuti on terve päev olnud õues nii hall ja pime, et on tunne, et on igikestev õhtuhämarik.
Terve reede oli mul aga järjekordne peavalupäev, sest neljapäeval viisid mu jalad mind üllatuslikult siiski pubisse. Üha hullemaks need joomingud muutuvad- ronime kirikumüürile, hüppame põõsastesse ja kanname sametist turbaneid. Eile tegime ka koolimaja õuele küünaldest valgusinstallatsiooni. Ja sõime šokolaadijäätist. On tekkinud uus trio- the royal family (=leedu poiss, tšehhi tsikk ja ma).

Hommik odder hojskoles

Kolmapäeval ja neljapäeval oli koolis üks eesti poiss. Ühest teisest rahvakoolist tulid mõned õppurid siia, et koos meie omadega filmi teha. Ja siis oli ka see eesti poiss. Proovisin emakeeles temaga juttu vesta, aga väga imelik oli. No üldse ei suutnud korralikke lauseid formuleerida. Reedel tulevad kõik tolle kooli inimesed siia ja meil on koos pidu. See eesti poiss tuleb ka siis jälle ja kaks eesti tütarlastki pidavat tulema. Seniks viilin oma keeleoskusi.

Ja täna sõin õhtusöögiks käntsaka liha. (Olgem ausad, tegelikult sõin ühe ampsu sinki ka eile öösel, sest kui sa oled purjus, ei maitse mitte miski paremini kui liha. Lihaaaaaa!). No ei ole midagi parata, kere on nõrk ja karjus proteiinide järele. Lihtsalt sellel põhjusel sõingi. Ent püüan ikka edaspidi mitte nii tihti süüa. Et ainult liha ja liha ja liha. Aegajalt ilmselt natuke siiski tervislikel kaalutlustel söön.

Ai-ai, peavalu. Vol.2

Ma ei tea. Üldse ei oska juua enam. No pole see joomiskunst küll asi, millega kiidelda, ent tunnistan, et olin varem tubli jooja. Tippaegadel nii kolm pudelit veini näkku. On see nüüd siis vanus või mis see on, aga üldse ei kannata jooke enam. Nõrk olen, nõrk. Eile käisin teist korda kohalikus pubis, kus neljapäeviti on kahetunnine happy hour, mille vältel saab 50 taani krooni eest juua nii palju õlut, kui sisse mahub. Mõni õpilane käib igal neljapäeval, mulle piisas senini ühest korrast, ent eile siis läksime jälle. Oli lõbus, oli ohtralt õlut. Liigagi ohtralt. Kõht ähvardas lõhkeda ja nii kui lõppes happy hour, otsustasin ma, et olen nüüd juba küllalt purjus ja kõndisin minema. Tagasi kooli siis. Täna hommikune joonistustund enam nii lõbus ei olnud. Tindi ja sulepeaga päevalille joonistamine ei tulnud täna hommikul sugugi välja. Nüüd ma ootan õhtusööki ja mõtlen, et ei võta peavalurohtu. Mis neid ravimeid ikka pruukida!

Muidu on kõik vanaviisi. Noh selline meeldiv igapäevarutiin, kus kõik on täpselt teada. Ja see rutiin ja suhteliselt üllatustevaene elu võib ju mingitel hetkedel tekitada veidi frustratsiooni, ent samas tekitab veel suuremat frustratsiooni see, kui neljapäeval (mis on meil üks koogi-päevadest. Ehk siis teisipäeva ja neljapäeva õhtuti on meil alati kook.) ei olegi kooki, vaid kooki saab sel nädalal hoopis laupäeval! Mismõttes??!! Täiesti süsteemivastane ja ongi päevaplaan sassis. Tunnen siiani segadust. Kus on eilne kook??

Ai-ai, peavalu.

Eile sõitsime maalt linna pidusse. Ehk siis Århusis toimus selline üritus nagu Kulturnatten, mis tähendas seda, et terve õhtu toimus igasugu kontserte ja etendusi ja näitusi ja igasugu kultuursete majade uksed olid tavainimesele valla. Esmalt suundusimegi uljalt kunstimuuseumi, ent suureks pettumuseks oli too ikkagi täiesti kinni, ainult fuajees väike kontsert. Kurvastusest hakkasime hoopis veini jooma. Ja mingite kontsertite vahet jooksime siiski ka ja kunstikoolis imetlesime erinevaid taieseid ja skulptuure, ent tuleb tunnistada, et põhiosa õhtust maitsesin ma siiski veinikultuuri. Käiku läksid ka vanad head pakiveinid ning loomulikult proovisin ma uljalt lahtist veinitopsi ka siseruumidesse sisse smugeldada, mille tulemus sai ainult olla teadagi mis- punane vein voolamas ringi minu kotis. Minu armas kallis igivana telefon läks vist katki kah.

Pildimaterjal tuleb varsti.

Poola ja lahkumine.

Superkangelaste pidu oli toona tegelikult väga lustlik ja kõik olid kostüümidega ka vaeva näinud. Isegi meie, skeptilised rahvusvahelised vanemad naised, püüdsime lõpuks endast parimat anda, sotsiaalne surve noh.
Superkangelannad: salakaval Ms. Cupcake, kes korraga päästab maailma, ent võib olla ka evil bitch from hell; armas Ms. Star (ei teagi, mis ülivõimeid ta omab); ja lihtlabane mustlasneiu (miskipärast ka superkangelanna..).

Ja siis me käisime Krakovis. Hästi ilus linn on, täiesti võrreldav teiste uhkete Kesk-Euroopa linnadega (nagu Budapest või isegi Praha). Palju kultuuri ja ajalugu. Ja mõnus atmosfäär. Selline tudengilik ja muhe. (Ent muidugi palju tüütuid turiste.) Ja head hinnad. Taanist-tulijale on kõik nii odav, nii odav. Ammu pole nii palju väljas söömas käinud ja kohvikus istunud. Taanis seda küll teha ei saa. Ja tuleb tunnistada, et lahkusin minagi mõningase magusa- ja alkoholivaruga (oeh, nagu vana hea soome turist eestis).
Elasime kesklinnas hostelis, käisime igasugu ekskursioonidel ja muuseumides ning kolasime niisama ringi. Oli troopiliselt soe ja päikseline. Ja lihtsalt nii hea vabaduse tunne. Ei, mulle vist ikka meeldib elada veidi suuremas linnas kui seda Odder on.


Ja siis korraga leidsin end öisest rongist teel Varssavi ja siis leidsin end varahommikul kell 4 Varssavi kõige jubedamast rongi-bussijaamast ja siis juba istusin täistuubitud kahekordses ecolines'i bussis ja peale 24tunnist utoopilist reisi, leidsin end järsku oma emme kodust, omast voodist. Kõik tundus nii ebareaalne. Nagu poleks kunagi olnud ära, kõik oli vanaviisi. Ent siiski mitte. Midagi oli väga väga valesti. Midagi olin kaotanud. Ja ei saagi enam kunagi tagasi. Jah, olin rumal, kui mõtlesin vanaema sünnipäeval, 17. septembril, et ei helista talle, saadan parem sõnumi. Nii rumal.

Superheros.

Eelmisel laupäeval käisime mingi pisikese seltskonnaga (vanad head 3 tšehhi ja vinguv ungarlaste paar. Jah, meil on vinguv ungarlaste paar. Ehk siis ideaalselt sarnased kaks ungarlast, kes ainult hädaldavad ja vinguvad ja targutavad ja kritiseerivad ja siunavad ja ühesõnaga käivad mulle täiega pinda) ühe väikese saare peal. Võtsime pisikese praami siit 10km kaugusel asuvast sadamakesest ja siis 1h sõitu ja olimegi pisisaarel. Saare ümbermõõt oli umbes 7km ja nii me seal tuiasime ja isegi väike linnake oli saarel, selliste muinasjutuliste majakestega ja kahe pubi ja ühe poega. Ja tuletorn oli kah. Ja siis õhtul jõudsime tagasi ja ma olin jube väsinud ja pühapäeval ma molutasin niisama, kuni tulid 8 uut õpilast ja me pidime nendega rahvatantsu tantsima.
Nüüd käib meil projektinädal, mis tähendab seda, et tavaaineid praegu pole. Selle asemel on ainult üks aine terve nädal. Mul on selleks arhitektuur. Kaks päeva vaatasime slaide ja kuulasime juttu ja siis üks päev tuiasime Aarhusis ja vaatasime maju ja kuulasime juttu ja siis nüüd saime iseseisva ülesande- homme õhtuks tuleb üks mobiilne maja välja mõelda ja ka makett teha. Mul on inspiratsioonikriis ja ühtki geniaalselt ideed ei ole, eks ma homme ilmselt teen mingi suht suvalise asja.
Ja siis reede õhtul on meil koolipidu nr.2! Jeee! Meie koridor peab korraldama, ent tunnen, et kuna ma genereerisin, mis magustoitu me võiks süüa, siis olen juba korraldamisse priskelt panustanud. Halb on see, et tegemist on kostüümiõhtuga ja ma pean end mingiks superkangelannaks kostümeerima. Pole ideid ja pole kostüümi. Aga üldiselt on tore, et on pidu, sest tegelikult tahaks veidi napsu küll võtta. Polegi üldse olnud juhust.

Ma ei teagi veel, kelleks ma peol kehastun.

Ja siis laupäeval ma ilmselt magan ja molutan.
Ja pühapäeva varahommikul istume me kõik, umbes 70 inimest, vanasse logusse bussi ja võtame suuna Poolamaa poole. Umbes 16h bussis ja siis olemegi Krakovis, kuhu jääme neljaks pikaks päevaks ja siis istume jälle 16h bussis ja tulemegi Odderisse tagasi. Selline kooliekskursioon siis.