Tegelikult sobiks selle kirjatüki pealkirjaks "Ela hetkes" vms taolist, veidi lamedalt kõlavat, loosungit. Nimelt võin ma olla igavene dilemmatseja, kes ei suuda iial otsustada miskit, ent mis puutub teatud otsuste vastuvõtmisse, siis võin neid teha sekundite möödudes. Just otsused, mis puudutavad elu natukenegi huvitavamaks muutmist; otsused, mis võivad hallile argipäevale tuua veidi vürtsi; otsused, mis mõningatele inimestele tunduvad ehk pöörasedki. Pileti Londonisse ostsin hetkeemotsiooni ajendil. Juba teist korda.
Täna aga lähen Keane'i kontserdile. Jah, kohe varsti hakkan sättima. Üksi lähen. Lihtsalt jalutasin tänavail, ilm oli superilus, nõnda loobusin ka esialgsest plaanist saata päev mööda muuseumi seinte vahel, kui äkki nägin kuulutust- "Täna õhtul Keane. Viimased piletid". Astusin sisse, uurisin asja, neil 1 pilet oli veel, ostsin pileti. Ajeeee! Ma lähen kontserdile!
(p.s. külalisesinejana astub üles ka Pet Shop Boys:D)
neljapäev, 1. november 2007
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Ka Keane`i pärast olen sunnitud siin lörtsises Tartus kadedust tundma. Under the iron sea
oh, mina ei tunne kadedust mitte Keani vaid võimaluse pärast teha hetkeotsuseid.
Lugesin seda ja kadedus lõi nii kõvasti kurku, et pidin lausa kommenteerima.
Saage lapsed vaid siis, kui saate ka lahke hoidja kauba peale. Noh, või mõistke, et lapsed on siiski rohkem väärt, kui võimalus teha hetkeotsuseid... mis on tõsi... ja kadetsega siis neid, kes saavad teha hetkeotsuseid ja laduge võõrastesse päevikutesse mõttetuid vingkommentaare.
Postita kommentaar