Tuhkatriinu lugu

Kes? Tuhkatriinu-Kaie
Kus? Restoranis nimega Kates Joint
Mis roll? Nõudepesija
Millal? Igal teisipäeval ja ehk ka laupäeval

Jep, eile käisin esimest korda tööl. Tere tulemast tagasi restoranimaailma. Meenuvad Londoniaegsed stress, higi ja pisarad. Ent siis olin ma ettekandja. Köögis askeldasid siis nõusid pesta ja riisi keeta ja põrandaid küürida murjamitest umbkeelsed mehed. Tiitliks oli kitchen porter ja naisi sellele tööle kunagi ei võetud. Olevat füüsiliselt liiga raske. Nüüd olen kitchen porter ehk lihtsakoelisemalt - dishwasher. Köök on räpane ja kitsas, töö raske. Tuleb jännata hiigla suurte pottide pesemisega, asetada lõputuid klaase, taldrikuid ja muud träna nõudepesumasinasse, keeta riisi ja kõik see toimub jube kiires tempos. Tööpäeva lõpus tuleb pesta kõik tööpinnad, põrandad ja viia välja prügi. Ei tea, mõtlesin eile ikka päris mitu korda, et miks ma seda siiski teen, võiksin teha urbanistikat või mingit muud 'ajulist' tööd. Samas, mõelda tõesti ei tule - võib-olla hea vaheldus? Ning Kates Joint on üldiselt lahe. Kõik on eriti flexible - endised töötajad jalutavad sisse-välja ja teevad endale ise pliidil süüa, koka sõbrad tulevad ukse taha oma tasuta toiduportsu järele. Kuna bossi kunagi ei ole, siis polegi bossi ja kõik lihtsalt hängivad. Köök on kaootiline - meenuvad Londoniaegne 5-tärni restoran ja tolle hügieeninõuded..nojah. Aga jah - lahe seltskond, veits raha ja tasuta karri. Jeje - I am the dishwasher.

London, Paris, Berlin

Mul ei ole raha, ent alati leian raha reisimiseks. Ei oska seletada, ent nii see on. Paari järgmise kuu teema on - Euroopa pealinnad. Olen ju siiski Urbanist.

Pirnimoos ja Kopenhaageni ööelu

Tasapisi tutvun Kopenhaageni öölokaalidega. Reedel käisin lõpuks ära hipsterite kohas nimega Kassen. Tegu on baariga, kus on miljon inimest, nurgas vali dj ja jube maitsvad kokteilid 2 ühe hinnaga! Ent lõputust karjumisest sai lõpuks villand. Lahkusime lähedal asuvasse keldribaari, mis oli muhe ja hubasem.
Eile suundusime aga kontserdipaika nimega Beta, kus esines vaikne briti indie grupp "Dry the River". Sealt edasi "old men who will buy you a drink"-kontseptsiooniga suvalisse baari, kuhu ma paraku jõudsin sisse ainult hetkeks, mil tuli juba lahkuda. Seega mulle ükski vanem mees jooki osta ei jõudnudki. Õhtu lõppes populaarses baaris, kus on nii palju rahvast, et alguses tuleb ukse taga järjekorras oodata, et sisse saada. Ja siis seal on kaks korrust, kusjuures keldrikorrusel on tantsupõrand ja lämbe nagu saunas. Ning suitsu võib ka teha. Jah, ammu polegi hommikul ärganud nii, et nahk ja juuksed ja aluspesu lõhnab suitsu järgi.

Peale selle keetsin ma eile pirnimoosi, sest leidsin juhuslikult ühe pirnipuu ja tarisin koju suure kilekoti täie pisut läppand pirne.

Slejpnersgade 10

Niisiis, lõpuks leidsin endale elukoha. Ehkki mul oli juba belglase juures hea soe tuba olemas, oli see siiski ajutine variant ja teadsin, et varsti tuleb ju siiski kolida. Nüüd on mul päris oma koht olemas! Korter asub kõigest 5minuti kaugusel belglase korterist - seega samuti väga mõnusas Norrebro's. Asub kõrgel 5ndal korrusel ja on suhteliselt renoveeritud. Köök on armas ja olemas on nii pesumasin, külmik kui ka ahi, väike rõdu, kuhu saab pressida pisikesed toolid ja panna lilled! WC/vannituba on Kopenhaageni stiilis ehk siis väga pisike ruum, kus dušš ja wc-pott on üksteise otsas. Ent võrreldes mõningate teiste pesuruumidega, mida olen näinud, ei olegi veel kõige hullem - päris vetsupoti peal ei pea seisma, et dušši võtta! Ah et kellega ma elama hakkan? Ühe taani poisiga, kes just ise kolis ka Kopenhaagenisse. Elas muidu enne Århusis ja õppis seal politoloogiat. Nüüd sai töö Konservatiivide ridadesse. Tundus sõbralik ja lahke. Suur miinus mu toa puhul on see, et see on täiesti möbleerimata (ka see on siin tüüpiline, et tubasid üüritakse täiesti ilma mööblita!) - isegi lampe pole laes. Ent taani poiss aitas mul kohe kasutatud laua ja voodi osta ning tundus üldse selline abivalmis tüüp.
Kolinud ma veel ei ole, ent põhimõtteliselt võiksin seda kohe ka teha. Natuke kurb on belglase juurest lahkuda - siinne koht sai juba koduseks ning beglasega on ka olnud muhe hängida.

Mul on TUBA!

Jeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee!

Once a hobo, always a hobo

Saime täna Stinega kohvikus kokku. Istusime ja kurtsime, et raha pole. Et tahaks juustukooki, aga vat ei taha selle eest 30 DKK maksta. Jälgisime näljaselt kõrvallaudkonda - suured juustukoogilõigud kõikidel nina ees. Ja kui nad siis lahkusid, võtsime me ühelt taldrikult täiesti puutumata koogi ja sõime ise ära. Aga ausalt öeldes olime väga lähedal ka sellele, et süüa ära teiste pooleldi järatud koogijäänused. Seekord jäi see õnneks veel tegemata.

Ja siis ma leidsin prügikastist kohvilaua ja paar kruusi ja kaussi ja hoidisepurki ja siis veel käterätiku ning mõned riidehilbud. Vedisin need kõik oma rattal koju. Loll olin, et pesukorvi ja voodilinad sinna jätsin.

Malmø

Laupäeval kutsus mu uus korterinaaber mind ekskursioonile kaasa. Ta võtab mingit Taani arhitektuuri kursust ja selle raames tehti esmalt paadikruiis Kopenhaageni kanalites ja vetes ning siis bussireis üle silla Rootsimaale - Malmøsse põhiliselt. Jeje - sain korraks Rootsis ära käidud.

"Turning Torso" - Skandinaavia kõrgeim hoone ja kuulus Malmø maamärk

Kodu!

Jeeee - ma ei ole enam kodutu! Ehk siis ma kolisin ühe belgia tüübi, kes võtab minuga üht sama kursust, üürikorterisse. Ta üürib 2-toalist korterit ja pakkus, et ma võiksin ajutiselt (max. 1 kuu) temaga korterit jagada. Loomulikult olin kohe nõus, sest nüüd on mul 1 kuu lisaaega, et endale pikemaajalisem koht leida! Jeje. Tal hiljem hakkab kõiksugu külalisi siia voorima - seetõttu ei saaks ma siin kauem elada. Korter on väga hea asukohaga - asub multikultuurses ja nooruslikus Nørrebro linnaosas. Kõik noored ja coolid tahavad selles linnaosas elada, sest siin on palju ägedaid kohvikuid-baare-üritusi. Samuti on mul siit kooli rattaga kõigest 10min tee. Korter ise on ka normaalne. Olgu, omaniku stiil annab kohati soovida, vets/vannituba on ebapraktilised ja pisitillukesed ning köögis on paljud eluks vajalikud esemed puudu (veekeetja, röster, laud-toolid jms:)). Ent suva - põhimõtteliselt on tegu hea korteriga!
Belgia tüübi nimi on Jorg. Ta on selline rahulik prillidega tüüp. Mitte enam ka esimeses nooruses. Ta sobib mulle, sest ta on sõbralik, temaga saab igasugu teemadel vestelda ja ta on normaalne küps inimene (mingite teismelistega ma küll koos ei viitsi enam elada). Ainus miinus on ehk see, et ta vahel räägib ainult negatiivsetest asjadest pikalt, eriti sellest, kuidas talle rootsi ühiskond vastu hakkab (ta on pikalt elanud ka Rootsis). Aga ta on siiski tore.

Minu tuba - minu luba

Sprotisõda!

Ma olen praegu jumala närvis, sest Stine viskas külmikust välja mu pooliku sprotikarbi, mis ema mulle siia saatis! Ta arvas, et need on kellegi halvaks läinud vana kraam, ent siiski - kellelgi pole õigust minu sprotte prügikasti visata! Tahaks öelda - fuck you cunts - eemale minu sprottidest. (Sorri, ärge tõlkige. Eriti ema, ära sina tõlgi:))

Eesti siider ja Burger King

Sama vana keskkond ehk olen tagasi Stine põrandal. Mihkel lahkus lennujaama ja mina tulin oma kodinatega ikka vanasse tuttavasse pelgupaika tagasi, olles Eesti siidritest parajalt melanhoolne. Loomulikult istusime ka turistidele kohaselt Burger Kingis (kus mina sõin loomulikult salaja oma kaasa võetud toitu) ning soigusime niisama maast ja ilmast.

Mihkel Taanimaa Burger Kingis, sest Eestis seda ketti ju ei ole. Tähelepanelik silm märkab ka paberkotti peidetud siidripurki:)

DAC

DAC ehk Dansk Arkitektur Center on üks väga tore koht Kopenhaagenis. Mäletan, et juba mu esimesel Kopenhaageni visiidil, mis oli 2008.aastal, jättis see muuseum sügava jälje ning ilmselt oli ka üks faktoritest, miks mul tekkis kinnisidee, et tahan urbanistikat õppida just Kopenhaagenis.
Igatahes, täna käisime seal klassiga ka ja seal oli väga hea väljapanek Taani heast nüüdisaegsest linnadisainist. Sama väljapanek käis ka muide Veneetsia biennaalil.

Ja nüüd ma nosin emme saadetud toidupoolist. Aga kus on hoidised ma küsin?!?

Esimene külaline!

Te ei arva iial ära, kus ma praegu istun..mugavas hotellitoas loomulikult! Mihkli hotellitoas! Ehkki ta on siin töölähetuses ja üldse mitte minu pärast, siis võib teda siiski lugeda esimeseks külaliseks. Vastupidiselt külalise kutsumisest oma koju (mida mul ju ei ole), kutsus Mihkel mind hoopis oma hotellituppa. (Võib-olla kutsusin ma end ka ise..?) Igatahes, siin ma nüüd olen ja saan vahelduseks magada valgete puhaste linade vahel ja voodis. Kuigi inimene harjub tegelikult kõigega ja ma olen selle poroloogi-magamiskotti komboga ka juba täiesti sõber. Mihklit ennast ma veel kohanud ei ole.

Tagasi sain ka oma neetud Rocky. Käies mureliku hädapätaka näoga läbi paar rattatöökoda, sain lõpuks ühe türgi vms vanamehega jutule. Kuna teistes kohtades taheti kas väga palju raha või kulus seal paranduseks kauem aega, jätsin ratta türklasele. Võib-olla oli asi ka selles, et ta oli nii soe ja isalik ja ehkki ma teadsin, et tema lubatud hinnaaladust ilmselt ei tule, et kindlasti on tegelikult siiski mingi nõks (eriti kui tegu türklase vms), siis blokeerisin selle mõtte ja usaldasin teda meeleldi. Eriti veel kuna ma olin selleks hetkeks juba oma rattast täiesti tüdinenud ja peaaegu et pisaratesse puhkemas - türklase sõnad, et noor inimene peab olema alati rõõmus ja naeratama kõlasid lihtsalt nii kenasti! Tagasi minnes tuli välja käia 250 raha, ent vastutasuks sain oma logiseva kaaslase ja lutsukommi! Nüüd kiman jälle tänavatel, ent paraku tundub mulle, et ega sellega selle neetud ratta lugu veel ei lõpe..

Handicapped

Sõidan siis mina kesklinnast eemale suburbiasse, et seal üht tuba vaadata ja mis mina tunnen - minu Rocky on kuidagi imelik ja liigub väga raskelt edasi. Ja nõnda olingi järsku mingis võõras linnaosas oma kahe tühja rattakummiga. Kuna on pühapäev, siis on ka kõik rattatöökojad kinni, ent õnneks oli läheduses Statoil, kus mul üks immigrandi välimusega mees kummid uuesti täis pumpas. Sõtkusin siis kiiruga tagasi kesklinna poole, ise kartes, et varsti olen jälle jalutu ja kätetu. See juhtuski kuskil poole maa peal ehk siis tagukumm ongi ilmselt katki. Esikummi puhul ma kindel pole. Mida me sellest järeldame? Ei tasu igasugu suvalistelt inimestelt ratast osta. Ja et inimesed siiski ei ole ilusad ja head.

Minu uus sõber - Rocky the bicycle

Mul on nüüd ratas! Ta on selline suur ja massiivne naistekas, veidi kipakas ja logisev, käsipidurid on katki (olge mureta, kenasti toimib vana hea jalgpidur) ja korvis ka augud, ta on roostes. Ent sõidab uhkelt ja viib mind ühest kohast teise. Ta nimi on Rocky.
Ostsin ta lõpuks pika dilemma peale ühe mustlastüdruku käest, kes ilmselt oli ta eelmisel õhtul kelleltki tuuri pannud. Nii see siin käib. Dilemma seisnes selles, et mõnes mõttes oleksin ju võinud ka ise endale ratta "leida", aga jah - tuleb tõdeda, et ei ole minus seda vargasoont (olgu-olgu, veidi joogisena on esinenud tendents näpata teatud sorti söögipoolist nagu näiteks saiakesed või küpsised), üldiselt ma ei oska teiste inimeste asju ära võtta. Reedel, kui ma sealt soolaleivapeolt koju jalutasin, siis ma vaatasin küll sellise pilguga ringi, et kus "vedeleks" rattaid (nimelt just reede ja laupäeva öösiti on parim aeg rattaleiuks, sest siis on inimesed joonud alkoholi ja jätnud oma rattad lukustamata), aga ei tuvastanud midagi ja tundsin end ka väga imelikult. Niisiis, otsustasingi lihtsalt raha maksta (võib-olla isegi liiga palju selle logu eest), sest see on ju kõigest raha. Mis siin põdeda, kui midagi on vaja, siis tuleb osta ja kõik.
Sama dilemma oli mul reedel enne seda pidu, kui tahtsin sinna midagi kaasa osta, ent lahti olid ainult hirmkallid nurgapoed. Seisin seal nurgapoes siis kuskil pool tundi šokolaadileti ees. Tundus, et nii lihtne oleks see šokolaad lihtsalt kotti pista, et keegi ei tundu nägevat. Ja siis ma seal seisin ja seisin ja lõpuks ikkagi ostsin šokolaadi. Kui tahad šokolaadi, siis tuleb see osta!
Aga rattaga trippisin juba eile kõikjal ringi. Enam ei tunne ma end hälvikuna (sest jalakäijana oled sa siin tõeline veidrik), uhkusega liuglen koos Rocky'ga mööda Kopenhaageni tänavaid.

Mul on imelik lööve..

..ja see on vist maapähklivõist!

MA in Tivoli amusements

On tore olla üliõpilane, kui sellega kaasneb tasuta Tivoli ja ta erinevate atraktsioonide pääse.
Tivoli on Kopenhaageni väga tugev trade mark. Räägitakse, et siinne tivoli on maailma kõige esimene ning siin on ka kõige vanim puust ameerika raudtee. Ja Tivoli, see ei ole ainult karussellid ja suhkruvatt - Tivoli on tugev bränd ja äri. Tivolil on hotell, konverenstikeskus, tohutult restorane, kohvikuid, kontserdisaalid ja festivalid ja kõiksugu üritusi ja asju. Paljud taanlased ostavad Tivolisse aastase pääsme, millega saab nii palju Tivolis käia, kui tahad. Kõik atraktsioonid maksavad muideks lisaraha ja see ei ole sugugi väike. Näiteks üks 1-2min kestev ameerika raudtee sõit maksab kuskil 100 DKK (vist oli), mis on siis kahekordne summa eesti rahas.
Igatahes, kuna meie grupp sai urbanismi stuudios alaks Tivoli, siis me kirjutasime neile ja nad lasidki meid tasuta sisse. Nimelt pidime Tivolist 1min pikkuse filmi tegema. Reedel kobisimegi siis kohale, oli ilus ja päikseline ja Tivoli oli nii tore, et meil ausalt öeldes jäi filmimine veidi tahaplaanile. Hakkasime hoopis usinalt kõiksugu atraktsioonidega tutvuma ja enamustele neist kaamerat üldse ei lubatagi ega poleks ka võimalik. Noh, mis seal ikka siis. Esmalt käisime ühel kiiresti ja hästi hästi kõrgel tiirleval karussellil, kust näeb tervet Kopenhaagenit. See oli väga kõrgel ja ma mõtlesin kohe ema peale, kes kardab mul ju jubedasti kõrgust. Mõtlesin, et tema sinna vast ei läheks. Siis läksime sellele vanale puust ameerika raudteele. See on selline ka kiire ja hüplev, ent pea alaspidi ei minda ja selles suhtes ta on ikka selline horisontaalselt rööpal. Aga see oli väga tore ja siis me läksime teist korda sellele veel. Siis sõitsime mingis kohvrilaadses asjanduses H.C. Anderseni muinasjutumaal, kus hurmava häälega mees luges kokkuvõtteid ta muinasjuttudest, samal ajal möödusime erinevatest muinasjututegelastest, kes olid liigutavad nukud. Siis sõitsime lastele ja vanuritele mõeldud autodega. Peale meie olid seal tõesti vaid 5-aastased. Ja laste mängutoas käisime ka, kus olid mõned liikuvad põrandad ja redelid jms.
Ja oligi käes aeg Kaie elu esimeseks sõiduks tõelisel Ameerika raudteel. Sellisel, kus rong uhab hooga igatpidi. Tuleb tunnistada, et kui ma seal juba rihmades istusin, siis ma mõtlesin küll, et oot, miks ma seda ikka teen. Aga see sõit oli väga äge! Kisasin, pisarad voolasid ja korraks panin ka silmad kinni, ent lõpuks tuli lõpp liiga kiiresti. Neil kestab see tõesti ainult mingi pool minutit või nii. Oli omajagu õudne (ja ma tegelikult isegi kartsin rohkem, et vast söödud võileib ehk tikub välja), ent kohe tekkis hasart. Ja kui me olime oma tasakaalu tagasi saanud, siis läksime ühe korra veel. Ja siis juba tundus, et olengi juba harjunud ja polegi enam ägedalt õudne.
Vot selline reedene koolipäev siis.
Ja siis karussellidest uimastena suundusime me kohe otse kooli, kus reedel kella 1st- 24ni on lahti tudengite oma baar, kus on odavad õlled ja palju palju rahvast. Ikka väga palju rahvast. Ja kuna oli selle kooliaasta avaõhtu, siis oli eriti palju rahvast. Ja kui meie saabusime sinna kuskil 5st, siis olid enamused juba väga täis. Üldse, taanlased ikka joovad nagu loomad. Täiesti loomastuvad. Kuna ma hängisin ühe taanlannaga, siis ma püüdsin ka sammu pidada ja jõin ära järjest 4 õlut, ent mulle füüsiliselt lihtsalt ei mahtunud juba peale teist õlut tegelikult üldse vedelikku sisse. Ent ma siis ikkagi jõin, et integreeruda taanlastega. Aga see on ikka suhteliselt rõve. Ma ilmselt väga tihti reede õhtuti seal käima ei hakka. Eile põgenesin sealt baarist õnneks hoopis ühele Seattle'st pärit poisi soolaleivale. Seal oli ka üks rootslanna, kes võtab minuga samasid aineid ja keda ma põgusalt tean. Ja siis oli seal suur punt Seattle'st pärit arhitekte (tudengeid), sest neil on Kopenhaageniga mingi diil. Ja siis oli seal veel norrakaid ja veel rootslasi ja mingeid tüüpe veel. Ma väga kaua vist ei olnudki, sest ma olin sellest õllemaratonist juba päris väsinud ja siis ma läksingi varsti koju (Stine koju siis ära. Kodutee oli ka ju pikk.

See on see kiire ja kõrge karussell.
Ja see on taanlaste kuulus ja armastatud tegelane - mingi pannkoogimõmmi vms.

Peanut Butter Junkie

Nii, olen maapähklivõisõltlane. Söön ainult maapählivõid. Täna juba süda tegelikult läigib sellest. Aga ikka söön edasi.

Copenhagen suburbia.

Täna oli meil klassiekskursioon erinevatesse Kopenhaageni ääreala piirkondadesse. Suburbia on suburbia ikka kõikjal. Tutvusime erinevate elamurajoonidega, mis planeeritud erinevatel aegadel, ent eesmärk alati ikka sama - luua mõnus ja hästi toimiv elukeskkond. Miskipärast see alati just nagu ei õnnestu..

Aga bussis sain endale pinginaabriks Ukrainast pärit Yura (jura!:)), kes on selline halva inglise keelega kohtlane poiss/mees. Ta on Taanis olnud juba terve aasta - tegi siin mingi praktika ja töötab isegi maastikuarhitektina kuskil. Nüüd astus ülikooli, et teha siin magistrantuur. Aga ta on selline..ee..noh ta jaoks on kõik uus - tekstid, mida loeme, loenguvorm, teemad ja urbanistika üldse! Ma siis püüdsin seletada talle mingeid asju, aga ma ei tea, kas ta adus. Nemad seal Kiievis õpivad praegu alles taimi ja loomi ja seda, kuidas aedasid kujundada.
Ja tegelikult mind ärritas ka see, et ta kogu aeg nimetas, et "noh, meie ju Nendest riikidest" ja et "Jah, ma arvasingi, kui sind nägin, et sa oled ka Nendest riikidest". WTF, Eesti ja Ukraina võivad olla sõbrad (ja mulle väga Ukraina meeldib), ent me ei ole ühest ja samast Sellest kultuurist - ikka suht erinevad riigid!
Vaene väike Yura, tal on maailmaasjadest nii palju veel õppida!

Halb toitumus.

Kuna ma siiski elan koti otsas ehk siis siiani Stine põrandal, siis ei ole ma saanud korralikke toiduaineid veel muretseda ning pole ka mahti siin süüa teha. Seega - tere, rämpstoit!
Mu uued lemmikud on:
Leib odava pesto, mozzarella (see on kõige odavam juust siin:)) ja tomatiga
Riisikreeker maapähklivõi ja tükeldatud banaaniga

Ja ükski toode ei ole orgaaniline, õiglane kaubandus ega öko!!!

Maapähklivõist tekib vaikselt sõltuvus..
Stine ühika aiast rotin ka tooreid õunu, mis küll panevad mul veits kõhu valutama, aga ma ignoreerin seda.

Tere, kool.

Sel nädalal algas kool. Ja algas põhjalikult. Esmaspäeval 8-12ni oli Urbanismi stuudio tund. See on selline väga intensiivne ja mahukas aine, mis kestab jaanuarikuu lõpuni. On grupitööd ja individuaalseid ülesandeid. On loengud, aga põhiliselt stuudiotöö. Mässame presentatsioonide, postrite, makettide jms kallal. Ja siis teisipäeval oli 9-12ni Urbanistika teooriate tund, mis saab olema selline teoreetilisem. Loeme kõiksugu tekste ja siis räägime nendest, teeme presentatsioone jms. Lõpus on eksam. See aine kestab ainult sellel perioodil, mis lõpeb 11.novembril. Need ongi mu kaks ainet praeguseks. Võtavad need aga täispikad päevad teisipäev ja neljapäev ning poolikud päevad esmaspäev ja reede. Kolmapäev on ametlikult vaba, ent eks see hakkab täis olema grupitööd.
Kõige raskem ongi vahest see, et loengud on pikad. 8(9)-12ni ja siis teine on 13-17ni. Vahele tehakse küll pisikesi 5-10min pause, ent ega see energiat ei anna. Raske on istuda järjest 8-17ni.
Igatahes, esimeses aines jagati meid juba gruppidesse. Ma olen kahe taani poisi ja ühe taani tüdruku ja siis ühe saksa tüdrukuga koos. Ma ütlen teile juba eos, et see grupitöö saab üks väljakutse olema. Ma olen ikka pigem vist selline individualist - nii palju energiat võtab mingis grupis jahmerdamine. Igatahes, juba sel nädalal peame koos grupiga tegema videod - üks rongis ja teine Tivolis! Jeje, tivolisse minek!

Kopenhaagen on äge!

Jalgratast mul veel ei ole, ent vaikselt otsin. Taanlased ise tihti lihtsalt varastavad omale ratta ehk siis otsivad rattaid, mis ei ole lukus. Samuti vedeleb katkiseid rattaid igal pool - on võimalus üks kaasa haarata ja parandusse viia. Või siis lihtsalt osta kelleltki kasutatud ratas.

Kopenhaagenis on väga väga palju väga armsaid ja ägedaid kohvikuid-baare. Kui Tallinnas saab need mõnusad kohad ühel (või äärmisel juhul kahel) käel kokku lugeda, siis siinne linnapilt kihab neist. Täna istusin ühes mõnusas odavas kohas, kus saab 20 taani krooni eest suppi ning 10 taani krooni eest kohvi. Muud neil menüüs ei ole:)

Minu "Taani ema" Stine! Ta on väga tore ja huvitav. Nii mõneski mõttes oleme tegelikult sarnased, mis mingi hetk võib isegi saada häirivaks (sest ma tean ju küll, mis need mu enda vead on:)). Aga ei, tegelikult loodan ma temaga aktiivset suhtlust säilitada ka siis, kui ma ükskord ta põrandalt ära kolin. Ta on sõbraks saamas. Ja ta on väga cool.

Aktiivne elu

Reedel oli koolis väljamaalastest üliõpilastele esimene tutvustav kohtumine. Ülbe, nagu ma olen, otsustasin esialgu seda ignoreerida, ent lõpuks kobisin siiski 10ks kohale. Eks see üks 1h vms kestab. Välja tuli aga terve pikk päev täis programmi. Igasugu erinevad inimesed rääkisid meile Kopenhaageni Ülikoolist, LIFE sciences teaduskonnast, õppeainetele registreerumisest, eksamitest, e-õppest jms. Oli täitsa kasulik ja huvitav. Ent kui lõpus hakati rääkima taani kultuurist ja kultuurišokist, tundsin veidi tüdimust. Siis tehti meile ekskursioon campuses ja mängiti mänge. Oleksin pidanud enne lahkuma, sest mul on kopp ees igasugu nime-mängudest, ent kuna ma tahtsin saada hiljem pakutavat tasuta õhtusööki, hängisin vastumeelselt siiski kaasa. Siis antigi meile see va lubatud söök, mis oli väga maitsev, sest ma ei olnudki saabumisest alates korralikku sööki tarbinud - ikka võileivad ja kommid jms. Peale seda jäime tudengibaari jutlema ja odavat (20 DKK) õlut tarbima. Tutvusin toredate inimestega - üks tüüp näiteks Seattle'st, kes võttis urban design'i aineid juba eelmisel aastal ja nüüd kirjutab siin oma magistritööd. Samuti üks austraallanna, arhitekt, kes on siin elanud juba 2 aastat. Ja siis loomulikult oli seal ka 3 eestlast:)

Eile oli muretu laupäev. Esmalt käisime Stinega mingit vastikut bearnaise kastet degusteerimas, sest selle eest sai tasuta loteriipileti. Me ei võitnud midagi. Siis läksime maailmakultuuride festivalile, mis siin sel nädalavahetusel toimub. Seal oli muusikat, palju rahvast ja kõiksugu häid toite. Ma võtsin Tai nuudlid krevettidega! Nämmnämm. Stine näitas ka oma üht lemmiktänavat, kus on paar mõnusat kohvikut ja baari. Õhtu lõppeski seal ühes baaris Stine sõprade, ohtra õlle ja briti vanamehe seltsis, kes elab siin juba 30 aastat, õpetab akadeemilist inglise keelt, ent on vist suhteliselt üksik. Teda nähtavat sel tänaval restoranides-baarides tihti.

Elukohta mul siiani ei ole, ent täna lubasin ühele naisele helistada, kes üürib oma kodus üht tuba välja. Natuke mind häirib kellegi kodus elamine, ent ehk võtan siiski ent kokku ja kobin seda tuba vaatama.

Õues paistab päike ja homme algab kool kell 8!

Õhtune melanhoolia.

Ma muudkui istun Stine ühikatoas ja loodan, et imeväel jookseb tuba mulle kätte ära (einoh, tegelikult jälgin ka vastavaid interneti-lehekülgi). Stine ise hulgub ringi - eks tal ole ka villand, et ta pisikeses toas passib üks eesti kodutu, suur kohver keset ta põrandat avali, maas madrats ja paberid. Ma arvan, et varsti ta kupatab mind välja.
Õues on juba pime, miskipärast kostub ilutulestikukära, ma mõtlen, et ma ei viitsi liigutadagi.
Ega mul veel musta masendust ei ole - 'õhtune melanhoolia' kõlab lihtsalt pealkirjana hästi.

Rotielu.

Nüüdseks olen sisse andnud elamisloataotluse. Samuti on mul tänasest taani number - 71542521. Ette käib ilmselt ka kood 0045. Aeg-ajalt kiikan ilmselt ka eesti numbrit.

Ent siiani olen kodutu. Päris raske on neid kortereid siin uurida, tihti on takistuseks juba keelebarjäär. Ja üldse - siin on ikka väga hull nende vabade tubadega. Ma ei oleks seda ette kujutanudki, et selline tung võib olla (muidu poleks ju juunikuus ühikakohast loobunud:)).

Täna tuiasin oma teaduskonna - LIFE sciences- ümbruses. Tegu on suure campusega, kus pargid ja muud rohelist värki. Jeje, öko, mu lemmik!

Ja siis käisin odavtoidupoes Netto, kust ostsin pisikese brie juustu ja tomatit ja pisikese leiva. Maksma läks see 26 taani raha, mis on siis kuskil 50 eeku. Polegi kõige hullem, sest vaateakendelt on silma hakanud, et kõige pisem jäätis või saiake on enamasti 20. taani krooni kanti. Cafe Latte on odavamates kohtades 30 taani krooni, väljas söömisest ärme üldse räägigi:)

Niisiis, reegel on see, et kes mulle külla tuleb, see toob kaasa ka koti täie maitsvat ja odavat eestimaa toitu. Mu ema käest saate ka hoidisepurgid :D