Valged jõulud

Olengi juba tagasi kodus käimas. Nagu ei olekski ära olnud. Ja üldse, Euroopas võib tõesti ikka ükskõik kus elada, vahet ju ei ole, kas elad Tartus või Rotterdamis, helistada saad samamoodi, sõpru ja ema näed ikka sama tihti.

Eesti on muidu tore.
Lennujaam on täis jõuluks koju saabuvaid eestlannasid ja nende väljamaa mehi.
Trammijuht on umbvenekeelne kuri naine, kes ei anna mulle sooduspiletit.
Naistearst on pikk nägus vene noormees.
Päevapraad on soust ja kartul ja kotlett.
Ja kõik on nii hall ja pime selle lumeta.

Olen kodus 2.jaanuarini.

Jõulupidu!

Vahepeal oli meil siin kontori jõulupidu. Kaalusin kaua, et kas minna või mitte (oli mul näiteks kiusatus minna hoopis samal nädalavahetusel Alejandroga taas Belgiasse, samuti põdesin kaua, et olen ainus väljamaalane ja kes seda umbkeelsust välja viitsib kannatada, ja loomulikult ka seda, et olen ainus single person ja kes neid paare viitsib vahtida!), ent lõpuks siiski läksin. Toimus see, meie kontori ja samades ruumides oleva teise kontori (nad disainivad koduseid biogaasimasinaid Aafrikasse) ühispidu minu ühe ülemuse kodus Leidenis. Igaüks pidi midagi süüa tooma, joogid olid kontori poolt. Ja juua oli kõvasti. Ja süüa oli isegi veel kõvemini. Igatahes, mina tulin koju ära kuskile peale kella 1te, olles söönud alates kella 18st! Ja rongis oli mul järsku nii paha, et mõtlesin, et kohe ropsin sinna samasse pehmesse Hollandi rongi. Ja paha ei olnud muide mitte joomisest, vaid ülesöömisest! Sellest ei saanud aga end välja nihverdada, sest kõik road tõsteti valmisportsjonina järjest nina ette, no kuidas sa siis kellegi toidust keeldud ja kuidas suutäitki järgi jätad! Nõnda tuligi kõhtu pressida 5 eelrooga, supp, 2 pearooga ja 2 magustoitu! Jumalale tänu, et juustuvaagen toodi välja alles siis, kui ma olin juba jooksu pistnud.
Igatahes, ehkki üldiselt on hollandlaste toidukultuur madal (muideks töö juures püüame me töökaaslasi koos brasiillannaga toiduusku pöörata, tehes neile lõunaks salateid ja suppe, täiesti oma algastulikult!), siis selleks jõulusöömaks olid kõik vägagi pingutanud ja tõepoolest - kõik maitses ja nägi välja nagu tõeline gurmee! Aga jah, kuidagi suutsin end koju vedida ja isegi rongijaamast veel ratta seljas ja kodus seadsin sammud otsejoones kööki, et teha endale vee ja soola lahust, sest nii on ikka ju mu kallis vanem õde mulle õpetanud, et kui tahad kärmelt oksendada, siis aga joo soolvett, nii ma siis kaanisingi keset ööd ilget soolvett, aga mida ei tulnud, oli okse. Tänud, õde, libaõpetussõnade eest. Ja järgmisel päeval oli mul söömispohmell ja ma vandusin endale, et ühtegi jõuluõhtusööki ma sel aastal enam ei taha, haha.

Ka Hollandile postituseruumi

Ajalooline Delft, kust päris Vermeer

Ajaloolise Delfti ülikooli vetsus

Veel ajaloolist Defti. 

Mulle vist meeldib Belgia veidi isegi rohkem?

Antwerpen

Belglaste avaliku linnaruumi kasutus

Brüssel

Designers wear black: Flaam Jorg ja ma näitusesaalis

Vana ja uus

Belglaste avaliku linnaväljaku kasutus - kui Eesti 90ndatel

Ale-ale-jandro

Vahepeal käis mul siin Alejandro külas. Väga lahe oli teda näha, palju Seattle mälestusi. Jutustasimegi palju ja meenutasime ja ka olime nukrad (ta nimelt oli teel Seattlest jäädavalt koju Madridi), sõime ka loomulikult palju ja jõime. Terve eelmine nädal mööduski kuidagi pohmellisena, tööd väga ei saanudki tehtud. 

Kuhu kadus laupäev?

Põhimõtteliselt sõitsin täna ainult rattaga ringi ja ostsin süüa kokku. Ja sinna kulus tänane laupäev.
Ent homme tuleb mulle külla Alejandro! Mis on väga hea, sest mida muidu teha kilo üleküpsenud avokaadode, kolme kilo porgandite, suure ananassi, koti suhkruherneste, nelja kabatšoki, koti täie tomatite ja sidrunitega..? Siin on nimelt turgudel selline süsteem, et saad 1 euro eest kilo avokaadosid. Ja siis sa ostadki tonnides asju ja koju jõudes tunned end kui osturallilt nelja šampooni, kümne seebi ja kahekümne sokipaariga lahkuv hullunud ostleja. Jah, mulle pigem pakub vist siiski rohkem rahuldust, kui saan 1 euro eest ühe avokaado. See avokaado maitseb nii palju paremini.

Jooga, see väikeste valgete inimeste lõbu

Käin siin juba kuu aega ühes väga toredas joogas. Ei, mitte selles, kus oli 70-aastane valgetes riietes mees, vaid leidsin hoopis ühe toreda liibanoni tüdruku, kes annab joogat kaks korda nädalas Haagis. Ta on selline natuke uje, ent väga siiras. Meie (või tähendab minu, sest tihti olen joogas üksinda!!) klass on tema esimene joogaõpetaja kogemus. Mulle väga sobilik tund, sest tegu on rahuliku ja aeglase 1.5-tunniga, mis sellegi poolest on tohutu venitus ja füüsiline koormus. Mulle nimelt ei sobi sellised meditatiivsed joogad, kus ainult hingatakse ja keskendutakse oma suurele varbale. Ja samas ei sobi mulle ka joogatunnid, kus õpetaja survestab sind esimesest kohtumisest alates pea peal seisma ja kust sa alati lahkud väikese luuseri tundega.

Naaberriigis Belgias

Just saabusin tagasi Antwerpenist, kuhu meil oli täna väike kontoritripp. 

Tundmatu architekt ja Jaap (kellega koos elan). 

Tööplatsil, uurimas kaarti. 

Ja kole pilt tööseltskonnast. 

Eelmise nädalavahetuse veetsin samuti Belgias, peamiselt Brüsselis siis, külas Belgia sõbral Jorg'il. Belgia on huvitav, sest seal on seda varieeruvust - flaamikeelne ja prantsusekeelne kogukond on ikka päris erinevad. Ja Brüssel on oma kaootilisusega ja ülbusega mulle alati meeldinud. Vot Holland on veidi liiga korralik ja nunnu. Jah, vahel mulle tundub, et Holland on veidi..igav (mida ta küll kindlasti ei ole)! Aga Brüssel on räpane, kiire, sinule vastatakse ülbelt prantsuse keeles, inimesed on huvitavalt riides, ilusad, toidukultuur on nauditav (ehkki enne kella 7-8. sa kindlasti õhtusööki süüa ei tohi!) ja õlled parimad.

Elukoht

Kodumiljöö

Olgu, mis siin enam salata, ilmselt mu Hollandi kodu ongi Rachna ja Jaap'i juures Rotterdamis. Jah, saabusin siia ajutiselt, ent kui kord juba majas, siis enam minust lahti ei saa. Olengi selline vaikne sisseimbuja.
Aadress on:

Essenburgstraat 79A
3022ME Rotterdam

Muideks siin on tore see, et pakid tuuakse kõik kenasti koju kätte (pole vaja kuskile postkontorisse komberdada). Ja kui sind ennast kodus pole, siis viiakse pakk naabrite juurde!

Pidu

Reedel läksin Rachna ja Jaap'iga ühe Rotterdami maastikuarhitektuuri firma peole. Kohal oli kogu kohalik arhitektide, urbanistide, maastikuarhitektide kamp. Alguses reserveeritud vahuveini limpsimine ja pähklite ampsamine, mis läks tasuta jookide abil lõpuks üle rajuks tantsupeoks. Mu üks ülemustest (kes on muide mu lemmikülemus, kelle vastu on kujunenud ka väike süütu töösissevõtt) oli uljalt purjus, tantsis hoogsalt ülikonna lehvides ja lubas, et parimad peod on veel ees.
Koju jõudsin endale hilisel kellaajal, ehk kell 3 ja terve laupäeva molutasin peavalus.

Põhiteemad

Viimasel ajal soiun ma ainult kahel põhiteemal, millest ilmselt on kõikidel juba villand.

Teema number 1: Lõputöö.
Nimelt ei suuda ma kuidagi leida seda teemat. On üldine suund ja huvi ja kirg (maastikuurbanism, muutuv maastik), ent kuidagi ei leia seda kitsamat probleemi, hüpoteesi, ideed, ala. Peaks see olema Tallinnas? Siin Hollandis? Mis ja kus Tallinnas? Ma ei tunnegi enam nii hästi konteksti ja kardan kukkuda ära tehtud ja leierdatud teemade peale. Ja mul ei ole juhendajat, keegi EKA'st ilmselt mind ei taha ka. Ja töö juures nad võiks mind veidi abistada, ent nad mõtlevad ikka teistmoodi kui mina sellest lõputööst. Raske on neile seletada, et ma tahaks alustada ikkagi hard core teooriast ja jõuda välja ka praktilise lahenduseni.
Väga tahaks lõpetada, ent tundub nii kahtlane..

Teema number 2: Jared.
No ikka ma soiun sellest habemega Ameerika poisist. No mis parata, kel kord süda on murtud saanud, see mõistab. Teised võivad ainult öelda, et mis sa halad, saa üle (varem ütlesin seda ju minagi). Aga jah, mis siis, kui tema ongi ainult see üks, ainus ja õige? Ja nüüd ma peangi igaveseks üksi olema, sest keegi pole enam see üks ja õige..
Tegin endale just suurepärase õhtusöögi (ma tõesti olen väga hea kokk!) ja joon kõrvale suurepärast valget veini. Ja kõike seda maitseekstaasi naudin ma paraku üksi!

Lapsed 2

Nii, kontoris on nii, et kolmest ülemusest ja kahest alalisest töötajast on kolmel pisipisikesed lapsed. Ja nüüd teatas ka neljas oma beebiuudisest.
Üks sai just aga teistkordselt isaks ja selle puhul on Hollandis kombeks süüa kuivikut, mille peale määritakse võid ja raputatakse peale, meil tavaliselt tordikaunistustena kasutusel olevad, mummud. Kui perre on sündinud tütar, siis on need mummud roosad ja kui poeg, siis sinised. Vaat, millised traditsioonilised soorollid!

Rongiapsakas

Igal päeval sõidan ma rongiga Rotterdamist Haagi ja tagasi ning ehkki see on lühike suts (kiirrongiga kõigest 17 minutit või nii), on see siiski väsitav. Aga nii sõidavad siin kõik. 

Täna aga juhtus siis lõpuks see tore asi, et unise peaga rongile kiirustades, istusin ma hoopis sellisele rongile, mis läks kohe viuhti Amsterdami lennujaama. Kohe maha istudes, kui uksed selgusid, tekkis kahtlus, et miski on mäda. Peale 15.minutit helikiirusel tuiskamist, sain aru, et vahi, vales rongis olen hoopis! Nii ma olingi järsku lennujaamas, kust tagasi tahtnudki rongi kohe tulla. Peale 'tunne Hollandit' ringreisi, olin ma lõpuks tööl, reisiajaks seekord 2h. 

Minu teine

Mõned mitte eriti hiilgavad pildid Amsterdamist

Dutchland in pictures

Hommikusel teel tööle

Veskil käisin, veskil käisin..Ehk siis tõepoolest jahu ostmas

See on Holland..

Vesiveskid

Minu esimene..

...sest hollandlaste leib tõesti ei ole hea. 

Lapsed

Lapsed on kuidagi väga teemaks viimasel ajal. Tööl on kolmel inimesel pisikesed lapsed, kahel neist on just sündinud. Ja siis Rachna kõik sõbrad on kas rasedad või neil juba on 1-2 pisikest last. Ja minugi lähisõpradest on nüüd esimestel laps või varsti tulemas.
Minul selle vastu on nüüd köögis väike juuretis. Tahab ka hoolt ja kannatust nagu väike beebi.

Ujumine: katsed 3, 4 & 5

Kairega käisime lõpuks ära Voorburgi ujulas. Ikka needsamad kapid ja korralikult pesta ei saa, ent vähemasti oli puhas ning riietusruum oli kah soojem. Basseinis valitses jällegi segane süsteem ning ujujateks olid enamjaolt valged vanad hollandlased. Segregatsiooni näide missugune.

Ja siis oli aeg Rotterdami ujula käes. Suundusin sinna reede õhtul, olles terve päeva põdenud kurja pohmelli. Polnudki plaanis seega välja minna. Tegu oli suurte majade hoovi peidetud festivalitelki meenutava ujulahoonega, kus ka interjöör tundus selline ajutiseks festivaliks ehitatu laadne. Vetelpäästja pani nurgast diskoripuldist muudkui valjult hoogsaid lugusid, nurgas privaatalas kogunes punt vanureid, kes lihtsalt istusid korvtoolides ja rüüpasid miskit papptopsidest, kavatsematagi end lahti riietada ja ujuma minna. Ja meie siis muudkui  ujusime.

Minu ujumisbasseinide uurimustöö hiliseimaks vaatlusobjektiks sai järjekordne bassein Haagis. Vana tuntud süsteem - kapp, kus vahetad riided, pisike 50sendine kapp, kuhu litsud oma asjad, avalik kiire dušš ja hops üle rahvastatud basseini. Ei midagi meeldejäävat ja erilist.

Must Peeter

Hollandis traditsiooniliselt jõule ei tähistata (kusjuures paljud pered ei tee seda siiani). Tähistatakse hoopis Sinterklaasi, mis on 5.detsembril. Siis saabub Sinterklaas paadiga Hispaaniast, kaasas must abiline Zwarte Piet, kes viskab lastele kommi ja pisikesi ümmargusi piparkooke.

Hetkel on aga Hollandis väga aktuaalne avalik arutelu just Sinterklaasi musta abilise üle (http://www.nltimes.nl/2013/10/23/un-investigator-pleads-for-abolishing-sinterklaas/). Nimelt on ÜROst tulnud kriitikat sellise "rassistliku" püha üle, mis 21.sajandisse ei sobivat. Nüüd uuritaksegi Musta Peetri põlvnemislugu ja tahetakse püha sootuks keelustada.

Hollandlased ent peavad endiselt Sinterklaasi hoopis jõuludest olulisemaks pühaks. Siis vahetatakse kingitusi ja süüakse koos perega head pareamat.

Ametlik tööinimene

Tähelepanelik lugeja näeb antud lehel üht tuttavat nime!

Ujumine katse 2

Kõmpisin täna uuesti sinna kodukandi ujulasse, kust mulle eelmisel nädalal öeldi, et ujula on vihma tõttu rikkis ja oh seda üllatust, ka täna ei saanud arusaamatul põhjusel ujuda.
Selle ujumisega on siin igavesti keeruline.

Amsterdamis käik

Ma ei tea miks, ent miskipärast pole Amsterdam mind kunagi tohutult paelunud. Kui nüüd Hollandisse tulin, siis kaalusin alguses ka elamist Amsterdamis, peamiselt just samal põhjusel, et sellest linnast rohkem teada saada, avastada tema head tahud ja teda paremini mõista. Ent õnneks peagi loobusin sellest ideest. Nimelt on Amsterdamis elada tohutult kallis, igapäevane sõit Amsterdami ja Haagi vahet oleks lihtsalt tohutult väsitav (respekt Kairele, kes seda teeb) ning tegelikult ei meeldigi ehk mulle Amsterdam ja nii ongi. 

Laupäeval käisime seal Kaire ja Martiniga. Linn kubiseb turistidele mõeldud rõvedustest ja kubises ka turistidest. No ei olnud hubane ja lahe. Ent samas on kindlasti Amsterdamis ka need toredad linnajaod. Siiski leidsime ühe hubase tänava ja õpuks istusime ühes seni minu jaoks parimas Hollandi baaris. 

Muuseum, kuhu me ei läinud, sest järjekord oli paarikümnemeetrine. 

Taamal paistmas muuseum, kuhu ma ka ei läinud, sest ei suutnud otsustada, kas ostame tavapileti või teeme muuseumikaardid. 

Ujumine Hollandi stiilis

Just käisin siis lõpuks ujumas. Väga kummaline kogemus. Riietusruum on meestele ja naistele koos, sest nimelt on seal kapid, kuhu sisse sa ronid ja seal siis vahetad ka riided. Oma asjad surud sa 50 senti maksvasse imepisikesse kappi ja siis loivadki sealt basseini. Bassein on jube väike ja peaaegu et sügavaks ei lähegi. Basseinis hulbivad igatpidi kõiksuguses kaootilises liikumises aeglased kehad (enamjaolt immigrandisugemetega). Parempoolset liiklust ei tunnistata. Korralikku dušši ei olegi, vaid basseini kõrval tuleb end trikooväel tohutu survepesu alla ära loputada (dušist tuleb sellise joana, et nagu nõeltega torgitaks). Ja siis sedasi ronid jälle sinna kappi, märgates nüüd, et riietusruum on jõhkralt külm. Märgates ka, et terve riietusruum kubiseb kaameratest (kapid ehk küll mitte???). Üldiselt on räpane ja oi, vetsu on targem mitte minna.

Jooga ja rabarberinaps

Olen otsinud siin ka võimalusi juba, et end veidigi liigutada (vahelduseks arvuti taga küürutamisele, kusjuures mu silmad pole kunagi veel niimoodi valutanud, pidevalt on tunne, et ma isegi ei näe enam selgelt, et kõik on kuidagi hägune ja virvendav!). Olen ujulaid guugeldanud ja Kairele närvidele käinud, et ta minuga ujuma tuleks, ent siiani pole veel tegudeni jõudnud. Ehkki ühel õhtul juba kõmpisin terve pika vihmase maa ujulani, kus mulle aga rõõmsate nägudega neiud ütlesid, et ujula on sel nädalal rikkis, et helistagu ma enne ette, kui järgmisel nädalal tahan tulla.
Siis käisin kahel korral isegi Voorburgis elades jooksmas, ent nüüd on koledad (külmad ja vihmased) ilmad ja mina koleda ilmaga ei jookse mingi nipiga.
Täna seadsin koos korterinaabriga sammud joogasse, ise mõeldes, et küll sellest tuleb alles lihastreening (sest võrdluseks oli ju ees just Tallinnas kogetud joogatrenn, kus selline tamp peal, et hambad ristis surud ja sunnid)! Joogatrennis ootas meid ees peale meie veel kaks inimest (vanemaaelised) ja valgetes liibuvates riietes 74-aastane joogatreener. Vitaalne ja naljakas tüüp, kes küll enamasti tegi kõik Hollandi keeles. Ja see kõik oli selline rahulik hingamine ja veidi nagu võimlemine ka. Ent enamjaolt lihtsalt lamamine ja hingamine. Vahepeal ta tuli ja hoidis mul ka ise nina kinni, et ma õigesti hingama õpiks. Ja lõpus hõikas, et tema ostis naaberlinnast Poola poest Eesti leiba!
Ei, väga tore, ent mul tema mahlakad lood jäid siiski ju keelebarjääri tõttu kuulmata. Ma ehk katsetan veidi aktiivsemaid joogatunde kuskil veel.
Ja siis me tulime koju ja Rachna andis mulle enda tehtud rabarberinapsu! Jah, tundub, et kodune rabarberinaps on hitt igas riigis!

Esimene Rotterdami nädalavahetus

Ehk sel mu kinnisideel, et mulle sobib elukohana Rotterdam, aga mitte Haag (olen mõlemas linnas väga põgusalt viibinud 2005ndal aastal ja siis Haagis olen käinud ka üks kord 2012ndal aastal), on siiski teatud tõepõhi all. Kohe esimesel õhtul kui rongi pealt maha astusin ja Rotterdami uut elukohta vaatama suundusin, tundus kuidagi mõnus urbaanne atmosfäär. Rongijaam ise on vastuoluliselt laheda arhitektuuriga. Sellist leidub siin Rotterdamis palju. Täna oli aga esimene korralik päev Rotterdamis (sest üldiselt liigun ju hommikul varavalges rongijaama ja siis õhtul komberdan rongijaamas koju), sõitsime Rachnaga ratastega ringi. Käisime turul, ökopoes, mingi ta maastikuarhitektist sõbra kodus ja aias, second hand'ides, hubases ökokohvikus, kus sõime kõrvitsasuppi ja värskelt küpsetatud leiba, kahe maja lahtiste uste päeval, kus arhitektid rääkisid oma lahendustest uute korterite kujundamisel vana maja sees ja siis läks Rachna mingit toidufestivali raames toimuvat loengut kuulama ja mina suundusin arhitektuurimuuseumi raamatupoodi.
Rotterdam tundus täna mulle igati sobilik paik. Võiks siin peatuda mõneks ajaks küll. Ehkki eile õhtul olin ma üksi, oli pime ja vihma kallas ja ma läksin üksi kinno vaatama filmi Blue Jasmine. Oli kuidagi üksik-inimene-üksikus-linnas moment. Sellised need linnad juba kord on.

Kohalik lihapoe kompositsioon

Rotterdami Rachna ja Jaap

Nii, eile õhtul kell 22 oligi mu kohvrisuu jälle kinni ja Kaire ja Martini ja Triibu koduga Voorburgis jätsin selleks korraks hüvasti. Nimelt kutsus töökaaslane Jaap mind nende poole Rotterdami. Elab Jaap koos oma tüdruksõbraga, kel nimeks Rachna (täiesti võimatu muideks seda õigesti hääldada) väga armsas, läbi kahe korruse, korteris. Neil on üks pisike vaba magamistuba, mida üürin nüüd ajutiselt neilt. Nimelt nad üldiselt tahavad siiski paarina kahekesi elada, ent ajutiselt on ju lustakam, kui üks veider väljamaalane ka nende kodus tegutseb.
Nüüd siis olengi Rotterdamis ja täna hommikul kommuutisin teise linna rongiga tööle nagu üks tavaline hollandlane. Nimelt on siin tüüpiline, et elad ühes linnas, ent tööl käid teises. Rongiühendus on kiire ja sagedane. Tihti ei ole inimestel isegi oma kodulinnaga suurt seost, sest töölt tullakse hilja ja minnakse vaid koju magama. Kui ma õpiks hollandis, siis ma kirjutaks sellest oma lõputöö. Ent nüüd tuleb vist ikka Raplast see teha.

Jõulud

Ega need jõulud ei olegi nii kaugel. Poes on juba jõuluasjad ja täna ostsin ära ka lennupiletid. Eestis olen seega 19.detsember - 2.jaanuar. Ema, pane mulle hambaarsti aeg!

Pühapäevavärk

Haagi plaaž

Martini ja Kairega

Kohustuslik praekala

Triibu

See on see hull loom, kes meid kedagi magada ei lase. Jah, Triibu, on täiesti segane kass, hullem veel kui vana hea kass Barsik. Nimelt teeb ta päev ja öö otsa närviliselt majas tiire, ikka põntspõntspõnts. Käib küll juba ka kassiterapeudi juures ja saab rahusteid, ent miski on ikkagi viga sel vaesel kassihingel.
Ja me, inimhinged, oleme kõik unetundide nappuses.

Hollandlaste toidukultuur

Ok, te teate ju küll, ma olen snoob. Aga jah, hollandlaste toidukultuur on ütlemata halb! Ilma liialdamata! Peale selle, et nad söövad terve elu igaks lõunaks saia maapähklivõiga või juustuga, on nende rahvustoiduks friteeritud snäkid ja friikad! Ja kui tahtagi midagi muud, siis on selleks halvapoolne itaalia toit. Kui küsida soovitusi, et kus võiks mõnusalt õhtust süüa, soovitatakse Vapianot. Sattudes ühte teise itaaliakasse, "raiskasin" aga oma kõhuruumi täiesti maitsetu vesise supiga. Poodides valitsevad poolfabrikaadid ja orgaanilise märgistus annab soovida. Päh!

Vanainimese elu

Ongi vanainimese elu. Hommikul tõusen üles, lähen tööle, tulen töölt koju, söön, hängin veits veel ja lähen kell 22 magama. Ja siis kui ühel õhtul joon ühe klaasi veini, siis järgmisel päeval on pohmell. Exciting times indeed.

Esimesed tööpäevad: töö

Esimesel päeval uurisin põhiliselt oma tööandja firma vanasid ja ka käimas olevaid projekte ning tööpäeva lõpuks sain ka esimese ülesande..teha diagramme! Kuna kella 4st oli mul juhe juba täiesti koos, siis ega ma kuskile sellega ei jõudnud. Seega tegin täna terve päeva neidsamu..diagramme! Üksi nokitsesin terve päeva ühesõnaga. Ja ikka valmis ei jõudnud, sest ma olen liiga põhjalik ja aeglane. Seda ma tegelikult tulingi siia õppima, et ma ei oleks nii põhjalik ja aeglane. Asjad tuleb lihtsalt ära teha! Homme pean asjad lihtsalt ära tegema! Sest pean juba mingeid asju homme näitama, jaiks.

Esimesed tööpäevad: olme

Eile oli esimene tööpäev. Jalutasin 9ks kontorisse, mis asub raudteeäärses vanas tööstushoones, kus on palju kõiksugu erinevaid kontoreid. Meie oma on pisike ja armas ning jagame seda teise pisikese firmaga, kes tegeleb säästva energeetika projektidega arengumaades.
Meie firma on ka sümpaatselt pisike. Omanikud ehk bossid on kolm tüüpi, kellel kõigil vist arhitektiharidus. Boris on 75ndal aastal sündinud, Han ja Emile vist 79ndal, noored mehed seega. Siis on tööl veel tüübid Taco ja Jaap ning tsikk Sarah (kõik ka kuskil 30ndate alguses vanad, arvan) ning peale minu on veel kaks praktikatütarlast, kelles üks on hiina-hollandlane ja teine on brasiillane, kes on küll siin elanud juba 5 aastat ja räägib ka seega hollandi keelt. Seega olen ainus kontoris, kes on umbkeelne. Aga jah, kontor on hubane ja mõnus, võib-olla ainsaks miinuseks on see, et minu laud paikneb nii, et 'bossid' istuvad minu selja taga ja näevad kenasti minu arvutiekraani. Selline ebamugav asetus. See selleks. Mõnus on ka see, et kontoris on väga hea kohviaparaat, niisiis, kohvi joomisest loobumine vist võimalikuks ei saa. Kaanin espressosid kogu päeva vältel ja kui tunnen end kord juba mugavalt, hakkan ka piimaga jahmerdama ja cappuccinosid tegema. Samuti on sahtlis alati vahvleid, küpsiseid ja muid snäkke. Külmikus on kokakoolad ja mahlad ja mineraalveed. Tarbi palju tahad. Lõuna on kell 12.30 ja seda süüakse kõik koos. Lõuna on ka kontori poolt. Selleks on hollandlastele tüüpiliselt võileivad, et mitte öelda saiad. Nimelt võivad hollandlased silmagi pilgutamata terve elu igaks lõunasöögiks süüa tavalist valget röstsaia, mille vahel on kas juust, maapähklivõi, mingi singilaadne, spekulaasimääre (see spekulaas on nende piparkoogilaadne, mida nad kasutavad kõikjal!), majoneesisalat vms. Ei, päris rikkalikult on meil igasugu kattematerjali seal, aga jah, ma ei ole ju suurem nisusõber!
Ja siis töötame edasi kuni 17.30ni (ametlikult on Hollandis tööpäev 8 tundi ja lõunapaus on pool tundi), mis on mulle esialgu väga raske, sest ma ei olegi tegelikult harjunud nö. 9st-5ni töötama. Olen ju viimasel ajal teinud asju, siis kui on tuju, mis tähendab seda, et väga tihti töötan hoopis hilistel õhtutundidel, mis on tegelikult ka väga väsitav. Nüüd siis kõnnin 17.30 juba kontorist välja, ent tuleb tunnistada, et olen siis väga väsinud ja lähen Kaire poole ja söön ja ongi õhtu, muud teha ei jaksagi!

It's alive, it's alive!

Ja Miina Mamman on ootamatult Hollandimaal. Kõik algas 2005ndal aastal Hollandis ja ju siis peab ka lõppema siin Hollandis. Kohe lähen esimest päeva tööle, üpris ärevaks tegev, äkki ma ei oska neid asju teha, mis nad tahavad, et ma teeks!?! Öösel ei ole ka palju maganud, sest loomulikult on ka Kairel ja Martinil kodus üks hull loom, kass nimelt. Nüüd pikutab siin rahulikult diivanil. Kõht oli ka eile õhtul korrast ära, sest päeval tegime geniaalse valiku ja jõime turul läppand puuviljadest tehtud smuutisid, no a very smart idea, kui peab järgmine päev esimest päeva uude kohta tööle minema.
Olgu, kohv joodud ja piparkook (jah, siin on poes juba pisikesed piparkoogid) söödud, peakski teele sättima. Mu kontor asub muide Kaire poolt jalutuskäigu kaugusel!

Tere, kodu

Istungi juba Londoni lennujaamas ja Seattle tundub kui unenägu. 8.5tunnine lend seljataga, pinginaabriks koduse Soome aktsendiga mees, instruktsioonid nii koduse briti aktsendiga ja maandumine hoopis teistsugusesse maastikupilti (kus on mu mäed??).
5 tundi järgmise lennuni, ent ma vist ei viitsigi kesklinna minna. On seda Londonit ka juba nähtud (üleolevalt). Varsti siis juba kohtume! Aga praegu olen veel kurb.

Viimane õhtu. Alejandroga Ballardis. 

Viimane õhtu. Piknik, lõke ja päikeseloojang Golden Gardens'is. 

Vahetult enne lendu. Minu esimene/viimane Banana Split. Taamal Seattle downtown. 

Ja lennujaamas. Angelique.