Üldiselt kevadest

Üldiselt on siin ikka suhteliselt kevad, ehkki suurimad soojapäevad olid paar nädalat tagasi, näiteks mu sünna päeval oli väga soe kleidipäev.
Ja koolis on uus ja viimane trimester ja on kohe üpris pingeline, ehkki registeerusin vaid kahte ainesse (stuudio ning üks seminar) ja 3-ainepunkti eest teen independent study ehk siis..fotosid!
Ja Jarediga on praegu väga tore ja hea. Ongi nagu päris peika värk.

Suusatamas!

Ja soojast kõrbemaastikust suundusin kohe lumistesse mäetippudesse. Nimelt läksime Jarediga Mt. Bakeri'sse mäesuusatama (mida ma nimelt ei olnud kunagi varem proovinud). Kukkusin päris tublisti, ent päeva lõpuks võtsin ette juba raskusastmelt järgmise raja. Jared ütles, et olen sündinud talent, ent ausalt öeldes olin ma mäest alla tuhisedes üsnagi hirmul ning suutsin vaid mõtteis korrata: "pitsa, pitsa, pitsa.." (nimelt õpetatakse USAs lapsi ja ka teisi suusatama pitsa ja friikate toel - pitsaga peatud (suusad kolmnurgas) ja friikad annavad hoogu (suusad paralleerselt)..mägedes kuuleb vaid isasid-emasid hüüdmas Pizza, French fries!).

Spring Break vol.2

Seal kauni Cortezi mere ääres ööbisime esimesel öösel üsnagi peenes hotellis (sest jõudsime tollesse linnakesse/külakesse nii hilja öösel) ja siis suundusime mere äärde telkima, leides täiesti üksiku koha, kuhu pääses vaid mõõna ajal. Ilus. Maastik oli nii kuiv ja maa tolmas ning sinises merevees istusid kivised saared. Muidu oli linnake üsnagi välja surnud ja oli tunda, et kõik panused on kohe algava turistihooaja peal. Sularahaautomaati (kaardiga loomulikult maksta ei saanud, oh meid naiivseid) tolles linnakeses ei olnud ning seega tuli kogu aeg mõelda mingeid skeeme, et saada raha. Näiteks et ostad ühest ainsast poest, kus sai kaardiga maksta posu asju ja siis saad mingi tšeki ja siis sellega lähed teise poodi ja maksad jms. Kohalikud skeemid.

Selline olustik valdas siis selles külakeses. Ilm oli palav, ent vesi jääkülm. 

Kuna snorgeldada meil ei õnnestunud (sest külas olev ainus snorgeldamist organiseeriv mees Ricardo oli alati kuskil ära ja kui me neljandat korda ta koju kobisime ja ta mingi perekonnaliige või sugulane jälle ütles, et teda pole, siis meil sai villand) ning lõpuks hakkas meil üksiku saare elust lihtsalt igav, seega suundusime tagasi põhjapoole. Otsustasime minna mägedesse. 

Sõites läbi lõputu kõrbe. 

Ööbisime mägimajakeses ja tegime lihtlabase ahju peal quasadillasid. 

Ja mägedest suundusime veiniorgu, kus loomulikult tahtsime degusteerida kohalikke veine, teades et ilmselt saab degusteerimisest küll kaanimine hoopis, mis ka juhtus. Teadsin kohe, et võtta ka teine veinidegusteerimine on viga. Ja siis kui veiniistandus sulgeti ja me ainsate külalistena veel nende aias istusime ja tasuta poonusena saanud veini rüüpasime, siis olid juba ka pulgad läinud. Ärkasin keset ööd imelikus motellis, seljas kõik riided, jalas tennised ja suus väike armas ropsimaik. Ega Alejandro ja Ericagi paremad ei olnud, ent siiski suutsid nad koju sõita ja motelligi võtta. Auto oli küll pargitud viltu täiesti ukse ette ja umbes 30 cm majast. 

Sel momendil oleks ilmselt pidanud veiniklaasi juba käest panema. 

Ja juba oligi nädal aega spontaanset ringi vuramist, imemaitsvaid sööke (kalatacod, vähjaburritod, krevetisalatid jms), päikselist ilma ja muretut vaheaega läbi. Andsime tagasi armsaks saanud auto ning oligi aeg seista 3 tundi piiripunktis, sest ega maailma kõige intensiivsemas piiripunktis ei saagi ju paremat loota. 

Ja olimegi tagasi USAs, kus kõik oli jälle täiesti teistmoodi. 

Spring break!

Nii, vahepeal oli siin ju kevadvaheaeg ehk siis kurikuulus spring break, mil kolledžitudengid (ehk siis bakatudengid meie mõistes) tripivad kuskile odavasse turistikuurorti ja siis joovad ja laamendavad seal. Suundusime meiegi soojale maale, ent eemaldusime pidulistest pungil linnadest ja leidsime eest üksikud külakesed, kõrbemaastikud ja mäed - Mehhiko on see.
Lendasime Erica ja Alejandroga San Diegosse, mis on piirilinn, kus valitseb rannakultuur. Kõik on Seattle'st nii teistmoodi seal all lõuna-Californias. Inimesed on sellised rannainimesed,  päevitunud ja pringid (vrdl. Seattle kahvatute kampsunites habemikega), majad on hoopis teistmoodi - suuremad ja igal majal on oma bassein. Baarid on teistmoodi - halb popmuusika ja lihalett. Rattad on imelikud - suurte lenkstangide ja laiade kummidega. Jah, hea, et ma ei sattunud San Diegosse, sest sealne kultuuriruum ja elustiil on ikka minu omast väga erinevad.
Igatahes, San Diegos sõitsime trammiga piirini ja siis kõmpisime üle piiri ja olimegi, voila, Mehhikos, Tijuana linnas. Keegi meilt mingeid dokumente ei küsinud, üks grupist pidi vaid vajutama nupule - kui on roheline tuli, lähed edasi, kui punane, näitad koti sisu ette. Meil oli roheline tuli.
Tijuana oli kohe automaatselt täiesti teistmoodi. Hektiline, lärmakas, suured plakatid kaunite naiste piltidega reklaamimas alkoholi, tänavatoit - väga stimulatiivne (kui see nüüd on õige võõrsõna) linnapilt. Ei, sellesse linna me jääda ei soovinud. Rentisime kohe hops auto ja sõitsime terve pika päeva, kuni olime Baja poolsaare keskel, Cortez'i mere ääres.

Kohe-kohe Mehhikos

piiripunkt Tijuana poolt

Tüüpiline Mehhiko maanteeäärne linnapilt

Esimene Mehhiko söömaaeg - maailma parim krevetisalat ja täidetud karp! Ei olnud meil suuri reisiplaane, vaid teadmine, et sellest saab üks söömise ja toiduelamuste reis!