Hommikusöögi - cappuccino ja tiramisu - sõin oma lemmikkohvikus. Kaootiline kohvik-pood, kus müüakse juustu-pastat-sinki-kooke ja kõike muud koju kaasa ning nurgas saab süüa küpsetisi ja juua kohvi või hoopis võtta aperativo ja pugida kõrpse kõrvale. Enamus klientuurist tundub olevat pensioniealine. Mõnus segane kontseptsioon ühesõnaga.
Ja siis ma läksin Giudecca saarele, kus ma veel käinud ei olnud. See on selline vaikne ja põnevalt igav Veneetsia saar, kus on kunagi just töölisklassile loodud elamud. Ja üle veel paistab Veneetsia põhisaar.
Ja siis õhtul jõime paari, veel kohapeal olnud, inimesega viimase prosecco ja hommikul uhasin juba Milano poole. Kuna Milanos oli mul aega ainult 2 tundi, jõudsin vaid kesklinna uhada ja siis juua seal püstijalu (mis on muide tüüpiline itaalia kohvi- ja ka aperativojoomisviis) kiirelt ühe macchiato ja juba pidingi lennujaamabussile jooksma. Sellest hoolimata sain linna olemusest aimdust - Milanos lõhnab raha järgi. Disanibutiigid, tikk-kontsadel naised, maailma ehk esimene ostukeskus (Galleria Vittorio Emanuele), kuld ja suursugusus.
Ja aeg oligi see tuhandeid aastaid vana kultuurikiht jätta ja naasta lihtsa väikse metsarahva juurde. Lennujaamas ootasid pikkade väsinud nägudega heledad inimesed, esimene kokkupuude oli järjekorras pahuralt trügelev eestlanna ja vinguv hääletoon. Aga ei, peale eestlaslikku maabumisplaksutust, ootas juba helge ja valge lumi. Kodus on ka siiski tore (ahju ees, mulgipuder kõhus).
