Tere, kodu

Istungi juba Londoni lennujaamas ja Seattle tundub kui unenägu. 8.5tunnine lend seljataga, pinginaabriks koduse Soome aktsendiga mees, instruktsioonid nii koduse briti aktsendiga ja maandumine hoopis teistsugusesse maastikupilti (kus on mu mäed??).
5 tundi järgmise lennuni, ent ma vist ei viitsigi kesklinna minna. On seda Londonit ka juba nähtud (üleolevalt). Varsti siis juba kohtume! Aga praegu olen veel kurb.

Viimane õhtu. Alejandroga Ballardis. 

Viimane õhtu. Piknik, lõke ja päikeseloojang Golden Gardens'is. 

Vahetult enne lendu. Minu esimene/viimane Banana Split. Taamal Seattle downtown. 

Ja lennujaamas. Angelique. 

Pakkimine

Pakin siin tasapisi juba, sest on hirm, et asjad siiski ei mahu kohvrisse kõik ära.
Üleeile oli lahkumispidu, ent ei adunud veel seda lahkumismomenti.
Eile ütlesin head aega Ericale, kes sõitis tööreisile, ja Maebh'ile (koer!), kes läks nädalavahetuseks sõprade hoole alla. Ja siis tuli esimest korda see teadmine, et on lõpp.
Täna ongi juba selline imelik kurb ja sagimist täis päev. (Leidsin küll aega, et 1.5h massaažis lebada, mis oli muide suurepärane!).
Ja homme ongi ju minu viimane Seattle päev.

Tere, suburbia!

Hipsteritega Oregoni osariigis

Nädalavahetusel tegin roadtripi naaberosariiki Oregoni. 

Sõitsin sinna kahe toreda hipsterpoisiga, Seth ja Kirk. 

Suurim lõbustus on teeäärsed sildid ja viidad. 

Sõitsime mööda rannikut alla. 

Vaatasime vaateid.

Käisime juustuvabrikus. 

Vaatasime veel vaateid. 

Newportis sõime krabilihavõileiba ja suundusime siis tagasi, Portlandi poole. 

Vahva suvesalat

Kui arvate, et juustust hallitanud kohtade ära lõikamine, tagab söödava juustu, siis te eksite ja teie vahva suvesalat maitseb veidi hallituse järele.

Seattle's on jätkuvalt suveleitsak, mis tekitab kõikides hämmingut ja on seega jututeema number üks.
Jalutasin täna Ballardi linnajakku (see on kohe siin Fremonti kõrval või mis kohe siin kõrval - no ikka tuleb läbida ebasõbralik autoteederägastik), mis on tuntud oma Skandinaavia pärandi poolest. Armas naabruskond, kus on pisikesed disainipoed, hubased kohvikud ja baarid ning peened minimalistlikud restoranid.

Pakkimine

Oioi, aastaga koguneb ikka asju küll. Ehkki, uskuge või mitte, pole ma siin suuremaid sisseoste ju üldsegi teinud, ikka on seda kraami kõikjal. Täna siis lõpuks pakkisin mõned asjad kahte kasti ja tarisin need postkontorisse. Endale paki saatmine läks maksma 300 raha, ent, mis parata, rattakiiver, sinised kummikud, õllekast tuuri pandud klaas jms tahavad ju koju saatmist. Nüüd on mul ikka veel parajalt asju, mis ilmselt kõik sinisesse kohvrisse küll ei mahu. Neetud!

Suvepilte

Tagasi Fremontis

Olengi omadega tagasi Fremontis. Nimelt andsin oma armsa toa väga armsas majas Capitol Hilli linnajaos juulikuust ära, kuna arvasin, et olen kuskil roadtrippimas või siis kolin Jaredi poole. Kumbagi neist ei juhtunud, nii et nüüd ma lihtsalt laekusin oma vanasse kodukohta, sõprade Erica ja Alejandro poole. Rahulik ja mõnus on siingi. Hommikul läbi une kuulen, kuidas nad tööle lähevad, siis ärkan ja olemegi vaid Maebh (koer!) ja mina, kuniks ma ka kuskile linna peale kobin. Kondan ringi, teen fotosid, loen raamatut. Nõnda see elukene siin suvel veereb.
Oma viimasteks päevadeks siin mõtlen ka Eriku poole kolida, et kõik lõppeks ikka nii nagu ka algas.

Iseseisvuspäev

Iseseisvus-vaba-päeva puhul sõitsime ei kellegi muu kui ikka Alejandro ja Ericaga mägedesse. Matkaks valisime raja, mille nimi on 4th of July trail. Too oli ent kõike muud kui meeldiv jalutuskäik mägedes. 2.5 tundi järjest järsku tõusu, ei hetkegi horisontaalset rada või allamäge. Ent tipp oli kõike seda väärt. Mägesid jään tõepoolest igatsema. Olen nendega nii harjunud, et võtan kauneid, ahhetama panevaid vaateid, nii iseenesestmõistetavana. 

Õhtuks jõudsime linna tagasi ja siis ma põrutasin jalgade väsimusest ja kintsumusklivalust hoolimata ühele korteriolengule. Nimelt lõpeb iseseisvuspäev suure ilutulestikuga ja nende korteriaknast avanes hea vaade. Kindlasti ei oleks ma aga selle tähtsa päeva puhul pidanud sisse lürpima tervet pudelit vahuveini ja siis veel gini kokteili. Ent olgem ausad, iseseisvuspäeva tegevused ongi just grillimine, joomine ja ilutulestik. 

Veel mitte eriti sensatsioonilisi uudiseid

Kohe peale mu südamemurdumise õhtut oli mul see rattaõnnetus, kust ma ent saabusin kohe Erica ja Alejandro (meist on saanud selline naljakas sõpruskolmik) aeda, kus mind ravitseti ohtrate mojitodega. See selleks. Nimelt oli siis Fremontis kurikuulus igaaastane paljaste jalgrattaparaad ehk siis posu kehamaalingutes paljaid hipisid, noori kui vanu, ratastega kimamas mööda Fremonti, mustmiljon pealtvaatajat juubeldamas tee ääres. Olgem mureta, ma paljana ei esinenud (ehkki Erica püüdis mind talvel veenda osa võtma), ent lahe oli too Ameeriklaste Jaanipäev siiski.
Järgmisel hommikul põrutasin ent spontaanselt Vancouverisse, kus pidin kohtuma Montrealist päris Joanie'ga, kellega elasime 5 kuud koos 5 aastat tagasi Walesis! Viimased uudised olid mul temast, et ta kolis koos Jasoniga (kes elas ka meiega Walesis) Kansasesse ja nad abiellusid seal. Olid nagu armastuse võrdkujud. Niisiis, võtsidki kaks Joanie hipist sõpra (jooga-meditatsiooni-massaaži tüübid) mu auto peale ning viisid pisikese kleidikese ja kotikese väel teab kui kauaks Vancouverisse. Lõpp-kokkuvõttes jäin sinna kolmeks päevaks. Tuiasime linna peal, ööbisime hostelis, jutlesime. Ja oli mõnus vaba olemine. Ja sain kuulda, et Joanie ja Jason olid poolteist aastat tagasi suure draamaga lahku läinud. No ei sobinud see argipäev Kansases.
Ja siis ma tulin Vancouverist tagasi ning andsin oma rattaosad taaskasutusse. Nimelt öeldi mulle, et ratta raam on väänatud ja ei tohiks temaga enam sõita. Nüüd ei olegi mul enam ratast (ent vististi saadab kindlustus mulle varsti postkasti priske tšeki 300 dollarile, mille peale küll Alejandro ütles, et ma oleks pidanud küsima 1000).

Lahkumiskurbus

Eks see lahkumiskurbus on mind aegajalt kummitanud juba kevadest saati, ent nüüd aint rohkem ja rohkem. Täna hommikul pakkisin kõik oma asjad kokku ja lükkasin majanaabri Betsy tuppa (sest Betsy on nädalaks kodus Minnessotas..seal, kust Brenda ja Brandon pärit on), sest andsin ju suure suuga ennatlikult oma toa juulikuust uuele inimesele. Aga nüüd ongi kõik mu asjad kohvrites ja oma kodu nagu ei olegi - nii kurb, et peab üldse minema.

Suveleitsak.

Kätte on jõudnud suvi. Õues on üle 30. kraadi, päike sirab, inimesed laisklevad murul ja tänavakohvikutes, pisikesed rannaalad on paljastest keredest pungil.
Ise olen rattaga ringi tuuritanud, rannas lebanud (rand tähendab siin pisikest mururiba Washingtoni järve ääres, minu kodust kõnnitavas kauguses), Alejandro ja Erica aias molutanud (võrkkiigelebo ja mojitod), õhtusööke teinud ja grillinud, külmi karastusjooke tarbinud, suveterrassidel istunud jms.