Esimestel Walesi päevadel..

Väike tagasivaade alguspäevadele, sest tegelikult tuli esimene laager kibekiirelt ja juhtunud on palju ja polegi aega olnud üldse miskit kirja panna. Täna õhtul saab alguse teine laager, nii et ilmselt jätkub sama kiire karussell.
Niisiis, esmalt pean juba oma ammuseid sõnu veidi pehmendama ja ütlema, et teistel vabatahtlikel (ehk MTVdel) polegi midagi viga. Olgu, oleme ikkagi väga erinevad ja kui me oleme ainult 5kesi, siis ilmnevad need erinevused kergemini. Ent samas oleme juba veidi kokku kasvanud ning siiski saatuse tahtel 4ks kuuks siia Glanamani külakesse üheskoos aheldatud. Ja tegelikult on mõnikord päris naljakas ja kokkuvõttes oleme üksteisele toeks. Joanie (kanadalanna) on väga tore inimene ja mis sest, et vahel võib-olla veidi nooruslikult naiivne. Ja Jason (USA) on äärmiselt hea inimene; nõustub kõigega ja kõigiga. Tõsine ja tagasihoidlik, ent samas, kui midagi ütleb, siis kõik naeravad. Antonio (itaallane) on siiski suht mühakas, ent oma meesšovinistlikul moel ka armas ja vahel selline isalikult hooliv. Laura (mehhiklanna) on ka armas. Jah, ta ei adu ilmselt, mis on tema kui MTV roll ja et see ei ole siin 4kuine puhkus ja ilmselt on tal ka ülimad probleemid südamel, ent sellegi poolest on ta väike armas roosa tüdruk.

Trummisessioon Cardiffis treeninglaagri lõpetuseks.

Marokopärane õhtusöök meie 'elutoas'. Laura, Kaie, Antonio, Jason.

Üllatas meid suur lumesadu, mis nüüdseks on juba vahetanud koha kevadlilledega.

Eestlane õpetab itaallasele kuidas lumememme tehakse.

Wales ja loodus

Walesi loodus on ilus! Selline mõnusalt mägine, ürgsemoega metsasaludega, lagedate nõlvadega, mille lahutamatu osa on lambakari.

Brecon Beacons National Park

Carreg Cennen Castle ehk õigemini selle ümbrus

Tim The Toolman Taylor

Täna oli esimene peaaegu et täispikk tööpäev. Uuuuuuh, mida oskan kosta, päris rets. Esiteks, õues on ikka suht külm ja siis kui sa oled veel pool päeva poolde säärde jääkülmas mudas, siis mingil hetkel on tunne, et varbaid enam ei olegi ning varvaste ülessoojendamiseks, tuleb neid pärast tulikuumas vees leotada. Sõrmedega on sama lugu. Teiseks on töö ikka suht füüsiliselt raske. No vähemasti mulle on naelte tagumine ja laudade saagimine 9st 5ni päris väsitavaks katsumuseks. Ja siis muidugi veel see tüdimuse moment. Rutiin tekib noh.
Aga muidu on ikka tööd teha tore ning homme jälle! Jeeee (peaaegu et entusiastlikult).

Nii, siis kujutage ette veel järgmist situatsiooni. Ütleme, et küpsetate koogi ja siis avastate, et keegi on ise heaks arvanud, et teie kook on nüüd valmis ja siis selle välja võtnud ja endale tüki lõiganud. Palun nüüd ausat vastust, kas te läheksite sellest ülimalt närvi???!!!! (Onju onju onju!!)
Ehk siis tegelikult pole ma ühtki kooki küpsetand, aga ma läksin juba sellest ülimalt närvi, et kanadalanna küpsetas koogi ja itaallane läks ja lõikas sealt omale ühe tüki. Mats noh.

Tegelikult on elu ilus. Wales on jube ilus ja mul on juba plaanid, kuhu kõikjale ma tahan kevade saabudes reisida. Ja praegu on üpris mõnus teki sees istuda ja teed juua.

Siin arvutiruumis seina peal on tantsivate siilidega poster, mis ütleb: " Make sure you're staying alive".

Mehhiklane Laura, kes näeb esimest korda elus lund.

Taamal paistmas Glanamani külake.

Mudaväljadel ma astun kummikuis

Ahoi. Alustama pean ma juttu jällegi sellega, et olen pilgeni täis toitu. Täna tegi süüa mehhiklane. Väga maitsev riis ja kana-sibulamögin ja juustuga tortillad ja riisipuding ja siis veel mingi piimajook. Oeh, nii tore on maailmakööki avastada ja kõike proovida, ent varsti pean vist sellele söömisorgiale küll veto peale panema. Vastasel korral peab keegi mind siit Walesist koju veeretama. Aga järgmistel nädalatel tulevad ju koera (tähendab ma mõtlesin korea ikka) ja jaapani ja saksamaa ja hollandi ja prantsusmaa ja walesi ja kes-teab-veel-mis-riikide rahvusroad...!
Täna sõitsime lõpuks loodusparki treeningule. Esmalt seletati tööohutusnõudeid, siis näidati tööriistu, seejärel hakkasime puulatte ja teibaid autokasti laadima, seejärel sõitsime esimesele tööplatsile ja laadisime kogu kraami maha. Kõik see võttis aega terve valgema osa päevast ja koju jõudsime alles 4st.
Kohale jõudis ka karm reaalsus, et töö saab olema raske. Jah, ei mingit lusti ja lillepidu, vaid korralikuks tööinimeseks peab hakkama. Ehk teisisõnu, kujutage ette, et õues on külm (0 kraadi või väiksed miinuskraadid), vesine, sajab vihma ja maas on lausmuda, kuhu vajud poolde säärde sisse ning seejuures tuleb tassida raskeid puulaudu ja neist ehitada näiteks laudrada, mille puhul tuleb näiteks vaiad poole meetri sügavusele maa sisse saada..et töö algab hommikul poole 10st ja siis on väike lõunapaus (lõuna tuleb süüa seal samas õues vihma ja külma käes) ning siis töötatakse veel kuni 5ni. Vot sellised saavad need päevad siin olema. Aga samas olen ma ju ise tahtnud alati lindudele pesakaste ehitada ja karude käppasid lugeda. Sellepärast läksin ma ju omal ajal keskkonnatehnoloogiks. Nii, nüüd on see praktiline pool siis käes. Selline ongi siis see loodusinimese praktiline töö. Ja pealegi mõtisklesin ma täna (siis kui mu varbad olid juba jääkülmad), et kui ma nüüd ei prooviks sellist rasket tööd teha, et kui ma näiteks terve elu töötaks ainult mingis mugavas ja soojas kontoris kuuma kohvi limpsides, siis ma oleksin millestiki ilma jäänud ja ma ei teaks kunagi, kuidas ilmas elatakse.
Siis on veel uudist nii palju, et itaallane käib üha rohkem pinda. Kanadalanna ja Kansase tüüp on aga vist moodustanud sellise paarikese moodi asjanduse (mida oli ka juba aimata). Mehhiklasele tuli ent täna vist alles reality check sellest, mis toimub või toimuma hakkab, oli teine pisut kurb. Mexico city'st Walesi mudaväljadele tulek võib olla vist jah suhteliselt kontrastne.

Äääääääggghhhhhh..ikka veel ägisen. Kõht täis nii.

Kapsarullid tulid väga maitsvad.
Ja Vana Tallinn on ka menukas.

Lumi

Tundub teile ehk, et mul on liialt vaba aega kätes, tõsi teil ongi. Kuna hommikul ärkasime üles ja vastu vaatas suhteliselt korralik Eesti talve lumekogus, siis loodusparki treeningule minek jäi ära. Sellel lihtsalt põhjusel, et autoga on meil ju sinna ebaturvaline sõita ning samuti ei ole sellises lumes mingit tööd teha võimalik. Järjekordne vaba päev noortekeskuses (ehk siis me elame kohaliku küla noortekeskuses. Ei tea kas mainisin juba. Meil tubades on vaid kiitsakad narid, ei midagi muud. Isegi mitte ühtki nagi vms. Elame siis niiviisi asjad seljakotis 4 kuud. Kööki jagame noortekeskuse töötajatega ja elutoaks on suur avar noortekeskuse avalik ruum, kuhu igaüks võib sisse jalutada.)
Tervet päeva täidabki siis ainult vaid kokkamine ja siis söömine ja siis jälle kokkamine ja siis jälle söömine. Väikesed jalutuskäigud sinna vahele. Hommikusöögiks tegi kanadalanna mingeid marokopäraseid pannkooke, siis lõunaks keerasime koos kokku salati ning ma küpsetasin leiva (jep, esimest korda elus tegin ise leiba. Sellel lihtsal põhjusel, et kõik meie armas puine ja vastik Tesco leib oli hallitama läinud. Leib ei kerkinud eriti, ent sellegi poolest tuli jube maitsev! Nämm. Kes on see pagar niisukene, ma vastan, mina, kiisukene. Ah, never mind, ainult ema saab sellest naljast vist aru..), nüüd mõtlen, et peakski kapsarullid hakkama panema. Mis siis veel täna tegime? Ehitasime itaalia tüübiga maja ette suure memme. Esiteks ma ütlen seda, et itaallane ikka üldse ei hooma häid memme ehitamise taktikaid. Ja teiseks ma ütlen veel seda, et see õpetav ja ennast jube targaks pidav itaallane käib mulle juba täiega pinda. Mismõttes sa tuled minu leiba ahjust surkima!!?? Don't question my authority.
Nii, mis me siis veel tegime..Jalutasin jõe kallast pidi ja siis läksime kõik koos (v.a. itaallane, kes põõnas) kelgumäele, mis oli lapsi täis. Ent puudu oli üks korralik salvokelk, sest prügikotid ei olnud just kõige libedamad. Siis ronisime veel ühe mäe otsa (nimelt asub Glanamani küla nagu sellises pikas orus, kahel pool on sellised mõnusad nõlvad). Ja nüüd ongi juba õhtu. Selline päev siis täna.
Ehk homseks on lumi sulanud ja meie söömis-,jalutamisgraafikusse tuleb veidi vaheldust.

Aadress

Mul on ka aadress:

Glanaman Youth Resource Centre
Station Road, Glanaman, SA18 1LQ
Wales
UK

Esimene Walesi nädal juba läbi

Leidsin mingi netijuhtme ja nüüd mul on täpitähed! õujeeeee!
Peale surmigavat ja pikka esmaspäeva, põrutasime teisipäeval Walesi pealinna Cardiffi. Algas saabumistreening. Treening vältas 3 päeva ja oli selline tüüpiline treening, ent samas kuulsin kõike täpsemalt algava töö kohta. Nimelt on meie viisiku põhiülesandeks koordineerida 2-nädalasi töölaagreid, millesuguseid leiab meie ajal aset 5. Nendeks töölaagriteks saabub meie noortekesusse kuskil 9 ajutist vabatahtlikku, kelle vaba aega ja ka sööki/majutust jms me siis orgunnime. Samal ajal saavad ka meie käed siiski mullaseks ehk esmaspäevast reedeni kella 9st 5ni askeldame koos vabatahtlikega metsades-niitudel ka meie. Saab olema üpris väsitav.
Cardiff ise on tore linn. Elasime ja treenisime sellises linnaosas, kus on palju ülikoolihooneid ja üliõpilaselamuid, niisiis, jättis linn igati noorusliku mulje. Pole ka väga suur see linn, mis mulle meeldib. Paraku sai häirivaks põrgutuul, mis tegi ilma väga külmaks ja no mida ei ole, on ju küte. Ehk siis, siin harrastatakse mingit eriti lahjat soojendust, mis ka ööseks välja lülitatakse. Cardiffi korter oli külm kui lehmalaut ja nõnda me pühapäeval, mis oli meie vaba turistipäev, ei tahtnudki keegi voodist umbes kolme magamiskoti alt lahkuda. Peale selle ei tahtnud me pühapäeval suurt ringi tuiata, sest meil oli paastupäev ja mida vähem energiat kulutada, seda parem. Miks paastupäev? Kõik sai algusest minu ja kanadalanna ramadani-teemalisest vestlusest, kus ma kurtsin, et ma ei suudaks päevagi söömata olla, sest olen selline näksik ja armastan sööki (Foooooooooooooood). Siis me aga otsustasime, et olgu, proovime ikka üks päev mitte süüa ja kuidagi õnnestus meil sellele kannatusterohkele teele meelitada terve grupp. Nõnda ei söönudki me terve pühapäevase päeva suutäitki (kuigi tegelikult kolm paastujat alustasid söömaorgiaga uuesti juba täpselt südaööl). Ega see mittesöömine ei olnudki nii raske, ainult jube uni ja väsimus valdas terve päeva ja mida ma veel täheldasin, oli see, et esmaspäeva hommikul ärkasin ma üles ja süda oli jube paha. Vägisi sundisin end uuesti sööma. (Ei tea, kas oli paastumisega seotud küll.) Igatahes lõppes me eksperiment edukalt, ent otsustasime, et tükil ajal enam paastupäeva ei korralda ja seadsime sammud Tescosse ning ostsime terveks nädalaks väga palju süüa. Itaallane tegi täna juba oma pastat (mida ju ometi iga itaallane peab korra eksponeerima) ja homme teen ma kapsarulle (mida ma muide pole kunagi elus varem teinud ja parem oleks, et nad välja tulevad). Homme algab lõpuks ka meie treening looduses ehk siis näidatakse ette mõned tööriistad ja üldiselt saame ehk aimu, kuidas see keskkonnatöö olema hakkab. Oh, mis siis veel..? Grupp on juba lähedasem, ent siiski, väga erinevad inimesed oleme kõik. Tundub, et laaberdamiseks ei lähe, nii et võib-olla siiski leian siin aega oma memuaaride kirjutamiseks..?