Seagripp

Haige on vastik olla. Ma ei tea, ma ikka ei ole kunagi haige ja olengi seda hullult ülbelt rõhutanud ja ennäe- kätte maksis- jäin plaks ja üsna kõvasti haigeks. Gripp oli too kindlasti, vabalt võis isegi seagripp olla. Vastikule enesetundele palju hullemaks piinaks oli tohutu igavus. Jubedalt tahtsin tundidesse minna, sest päev otsa voodis vedeleda ei ole üldsegi mitte põnev. Lugesin läbi raamatu, ajakirja, ajalehe ja sellega minu lugemisarsenal ka lõppes. Seejärel vaatasin läbi Family Guy kaks hooaega. Polegi teab mis ajast n.ö. telekat vaadanud. Ent ikka oli väga igav. (Jajah, siinkohal ütleks ema, et sellist asja nagu igavus ei ole olemas ja et temal ei ole kunagi igav. Aga minul vahel on. Vait, koerad.) Nüüd olen terve ja juba ootan homset- koolitunnid ju! Ei viitsi siin nädalavahetusel passida. Õppida tahaks. Õppida, õppida.

Ohoo- just lõin maha sääse. Pagana kliimasoojenemine, kõik on tuksis.

Õues on eelmistel päevadel siin muide siranud päike ja see on olnud suhteliselt meeldiv, ent nüüd on jälle nii hall ja pime. Ja padukas. Mina täna õue ei lähe.

Ja kõigest 1 kuu on nüüdseks jäänud. Oh no, peatage aeg! Aga ma tegelikult juba unistan jõuludest kodus- soojad piparkoogid ja laternas põleb küünal ja paksud kapsad ja päkapikud! Jah, see viga on mul küll, et jõulud ikka toovad elevuse.

Puhkusel.

Terve eelmise nädala olin puhkusel. Esmalt pikk nädalavahetus Hamburgis, kus hängisime niisama Reginaga ringi, jõime metsikult kohvi ja sõime saiakesi, käisime Röyksopp'i kontserdil, kalaturul ja hubastes kohvikutes. Oli muhe. Tagasi Taanimaale tulime häälega. Tõdesin, et ei oska ikka üldse taani keelt ning tõdesin ka, et ei viitsi enam eriti hääletada. Või siis peaks seda siiski tegema ainult suvesoojaga.
Siis veetsime ühe õhtupooliku ja tüki hommikustki armsas Odder hojskoles ja seejärel põrutasime Kopenhaagenisse. Eriti mõnus linn. Mingi äge atmosfäär ja hullult kunsti kõikjal. Alternatiivseid kohti, stiile, kunsti, jms. Käisime neljas eriti heas muuseumis, kimasime ratastega ringi, istusime mõnusates baarides, vaatasime ägedaid poode ja nii need kolm pikka päeva möödusidki. Tulin tagasi ja plaksti jäin haigeks. Palavik ja puha. Seagripp, seagripp..

Palju õnne, Odder Hojskole!

Eile sai kool 120aastaseks. Selle päeva tähtsusest sai aimu juba hommikusöögilauas, kus tavapäraste roogade juures ilutses ka martsipanikook. Nämm, oli maitsev küll. Ja siis kella poole 6st pidi meil algama 'very very very special dinner'. Palju igasugu võõraid nägusid, kenade pidulike riietega, tolknes koolimajas. Ja isegi taani lipp oli heisatud vardasse. Ja siis kui läks söömiseks, siis võõrad külalised kutsuti sööklasse ja meile, närustele õpilastele, öeldi, et minge istuge raamatukogus! Ehk siis meile oli laud kaetud raamatukogus/arvutiklassis. Söök oli tore küll, 4-käiguline. Ja eriti suurepärane oli tasuta vein, mida me siis sinna arvutiklassi tarisime ohtralt. Niisiis, jõin ja sõin ma kõvasti ja täna ärkasin üles tugeva jõulupühadetundega- kõht nii täis, et sellest jube paha olla.
See selleks.
Praegu on meil käsil teine projektinädal ja minu sellekordseks aineks on vesivärvidega maalimine. Tuleb tunnistada, et põhikooliaegne pidev vesivärvidega plätserdamine (Ilmselt olid just vesivärvid koolis nii popid, sest need olid kõige odavamad. Need guaššid olid ikka kallid. Ja kuivasid ära kah.) on ilmselt hea praktika ja loonud soodsa pinnase, et minust võiks saada vesivärvikunn. Ja seda ma ka olen. Ojaa! Lõpuks olen avastanud oma talendi- vesivärvid!
Muidu on mul vahel ikka väga igav. Näiteks praegu. Igav on. Käisin korra saviklassis, ent ei viitsi ka alatasa askeldada. Ootan juba reedet, sest siis sõidan ma hoopis Hamburgi ja kohtun seal Reginaga ja lähen Röyksopp'i kontserdile ja üldse lõbutsen. Jah, kas kuulete, lõbutsen!