Murul tantsib purjus paar..

Tere! On laupäeva hommik rahulikus taani väikelinnas. Kuna enamus taanlasi sõitis nädalavahetuseks koju, on koolimaja vaikne ja tühi. Kes alles magab, kes otsib köögist midagi süüa, kes peab alles eilset pidu. Jah, ei jaksa mina enam hommikuni, et mitte öelda lõunani, juua, ent üks vapper nelik tervitab siin ärkajaid. Väike valss murulapil ja hommikune viin. Edu.

Ühel päeval proovisin esimest korda elus tennist. Pole väga kerge see mäng, ent minu arust on minus talenti. Mängin mõni päev veel.
Ja siis eile käisime terve kooliga bowlingut mängimas. Mul esimene kord jällegi. Ja läks üpris libedalt. Ma ei tea, mul on vist mingi varjatud pallimänguanne. (Kuigi samas võrkpalli ja ka rahvastepalli kartsin kunagi nagu tuld..)

Täna lähme jälle Aarhusi, sest ei viitsi siin Odderis passida. Aarhus on tore ja suuruselt teine taani linn kah. Tudengilinn. Ja seal on praegu mingi festival ning nõnda me lähme õhtul mingit tantsuetendust vaatama. Päeval proovin hoopis kummikud osta.

Aarhus.

Odder.

Õpilase mured.

Täna oli kolm erinevat ainet, mida on suhteliselt palju, sest tavaliselt on mul kaks erinevat ainet. Üks enne lõunat ja teine peale lõunat. Nüüd oli kaks ainet peale lõunat. See selleks.
Algas päev keraamikaga. Mulle saviring muidu meeldib, ent tänane tund kuidagi ei olnud õige. Ei teagi. Midagi oli selles õpetajas. Esiteks ei oska ta inglise keelt. Ja teiseks, ta nagu kõiki ei viitsi õpetada. Niisiis, ei õppinud ma täna midagi uut, vaid lihtsalt meisterdasin valmis kaks mõttetut savist plönni. Suhteliselt koledad alustass/tuhatoos/lillepotialus/kommivaagen ning pisike teetass, kuhu teed mahub sisse umbes kaks lonksu. (Ja ma kahtlustan ka, et too ei ole vedelikukindel.) Mõttetud. Aga võib-olla on alguse asi ja ehk tasapisi õpin uusi asju.
Siis oli joonistamine, kus ma tõdesin, et ma ikka ei ole suurem asi täppisjoonistaja. Ma võin küll joonistada veidi abstraktsemaid asju, ent kui asi läheb üksühele objektide ja inimeste joonistamiseks, siis FAIL! Täna joonistasime tooli. Ja no ei tule need proportsioonid õiged. Õpetaja mulle muidu meeldib, ent ta vist ikka väga ei õpeta. Laseb meil niisama nohistada ja vahel jagab näpunäiteid. Aga keegi peaks õpetama mind hullult, kuigi see tegelikult mulle väga ei meeldi.
Ja siis peale joonistamist algas kohe modelli joonistamine. Oli esimene tund. Sama õpetaja. Joonistada modelli järgi on minu arust eriti raske, aga seda olengi just alati õppida tahtnud. Tänane tund oli aga suhteliselt vihale mind ajav, sest ma ikka üldse ei oska. Ja õpetaja ei õpetanud ka. Ainult tegime 5x 8min seansid, kus keegi oli modell. Et "Läks! ja joonistage nüüd! Aega on 8min!"

Ahjaa. Ja et saaks veidi pikemalt halada, siis räägin ka eilsest taani keelest. Õpetaja ei ole miski õpetaja. Esiteks räägib ta eriti vaikselt, teiseks ei võta ta juhtrolli üldse (mida aga oleks meie puhul vaja võtta). Räägib ta taani keeles aga väga väga kiiresti, mitte üldse adudes, et me oleme täiesti algajad ja taani keele hääldus ei ole just eriti kergete killast. Ja peatükke ja teemasid võttis ka eriti kiirelt. Mingil hetkel ei saanud enam keegi aru, et mis toimub. Ei usu, et taani keelt kuidagi eriti selgemaks (ehk liigun umbkeelsest primitiivsete baasviisakusteni) küll saan.

Ja kui juba vingumiseks läks, siis mainiks ka ära selle, et süüa saab endiselt väga hästi ja ma olen ka suure isuga ja vohmin uljasti, ent MUL ON KOPP EES, ET IGA PÄEV ON LOOMALIHA (mida ma teadupärast antud hetkel ei söö) JA KARTULID . Tahaks kala ja riisi. Ja kana. Ja suppi tahaks. Oi, kuidas tahaks suppi!

Aga täna oligi selline imelik tuju (mille puhul võiks kuulata näiteks lugu sigur ros- sveny englar) ja eks näis, milline tuleb homne. Päevaplaan on täis maalimist.

Oeh, jaapanlanna teeb taani keele kodutöid. Oioi, seda usinust.

Õpilase rõõmud.

Eilne fotograafiatund oli eriti äge. Tegutsesime pimedas ruumis ja siis jändasime igasugu kemikaalidega ja minutilise, isegi sekundilise täpsusega loputasime ja pesime ja leotasime oma filmirulle, kuni lõpuks riputasime nad kuivama. Järgmises tunnis hakkame ilmutama! Jeeee!

Seltsielu.

Eilne pidu. Esmalt sõime tublisti..

..ja siis sai ka tantsitud.

Siin aga alles kõige algus- kui ma veel tšehhidega hängisin.

Taim. Loom. Sport.

Nõndaks. Kes oleks iialgi arvanud, et minust, kes ma olin nii tugevalt lihausku, et võimalusel tellisin alati liharoa, Kaisa toanaabri sünnal tahtsin ära süüa toanaabri keeduvorstilati, purjus päi nõudsin alati liha, koju minnes tellisin emalt alati kotlette või guljašši ja vanaemalt sai ikka palutud ahjuliha või lihapirukaid, hakkan taimetoitlaseks!?! Olgu, peaaegu taimetoitlaseks. Ehk siis nüüd on lood sellised, et ma söön veel kana (sest tundub mulle, et kanatööstus on veidi kahjutum kui näiteks veise) ja no kala on ikka lemmik. Aga muud liha ei söö. Ja see on lihtsalt selline proov, millega ma alustasin siin Taanis. Noh et uus koht ja prooviks. Miks selline taimne otsus üldse? Ilmselt mõjutas Wales ja terve sealne elustiil, mille me suuresti koos Joanie'ga kujundasime. Ilmselt Joanie mõjutas suuresti. Ei tea. No ei taha enam nii palju loomi süüa. Et iga päev ainult liha ja liha ja liha. Ei pea nii palju loomi sööma. Samas tunnistan, et ei saa ka radikaalsetest taimetoitlastest aru, sest inimene on ikkagi loomult karnivoor ja loomset peab sööma. Jah, päris raske oli eile 'ei' öelda punases veinis küpsetatud loomaliha käntsakale ja selle asemel endale mingi nimetut ja arusaamatut ahjuvormi tõsta, ent asi on põhimõttes. Ja mul on põhimõtted.

Sporti peab ka minu arust ikkagi tegema. Või noh liikuma. Kunagi mulle kekatunnid üldse ei meeldinud. Pigem võtsin ikka ühe paki Piraadi krõpse. Kuigi 'Suur Jooks' oli alati ikka väga oluline. Ainult viimasel aastal mitte, sest siis me mõtlesime tütarlastega, et hoopis ägedam oleks siidrit Sprite pudelist juua ja niisama lonkida. Aga jah, täna mängisin esimest korda elus tennist, sest siin on tenniseväljak. Ei tulnud just kõige paremini välja, ent progressi oli näha. Kindlasti mängin veel. Ja siis me käisime jõusaalis jälle, kus ma väntasin mingil rattal ja sõudsin ka. Sport on vahva.

Pidu.

Täna meil on koolis pidu. Jah, ametlikult organiseeritud pidu. Algas kell 18:30. Erinevad kavad ja õhtusöök. Mina olen ikka oma vanades velvetites ja higises maikas, ent enamus kannab siin eriolukorras mingeid litritega kleite ja kõrgeid kontsi ja mustasid silmasid. Veidi pentsik. Ja on kohe selline pidu noh. Et mängib muusika ja tantsitakse ja kõikidel on palju jooke. Taanlased ikka varusid kastidega õlle. Ja ka viina ja rummi ja palju muud. Ma siis oma kahe õllega. Täielik penskar.
Noh, ma ei viitsi tõmmelda. Ja ma ei viitsi mingit muljet kellelegi ka jätta. Lähen vist ära magama. Kaua ikka jõuab juua, ma küsin..??!

Rattad on teemaks.

Kõht on täis ja meel on hea.

Nii. Juba on ju neljapäev. Selles suhtes on ju aeg läinud kiiresti. Ent samas ikka väga aeglaselt. Olen nüüd olnud siin juba nädal ja 1 päev, ent see tundub nagu igavik.
Teisipäev oli jälle selline tutvumispäev. Räägiti igasugu reeglitest ja mängiti tutvumismänge ja orienteerumisvõistlus linnas oli ka.
Kolmapäev oli aga esimene päris koolipäev. Algas ta loomulikult hommikusöögiga kell 7:30, siis 8:45 kohustuslik kogunemine ja siis kella 9:30st hakkas (ja hakkabki olema) esimene õppetund. Minul oli selleks maalimine. Rahulik ja tore maalimismees andis meile kohe pintslid kätte, et mis siin ikka jokutada. Ja siis saime kõik ühe mustvalge foto ja pidime selle paberile maalima. Ega ma sellist täppismaalimisasja ei jaga ja proportsioonid tulidki täiesti valed, ent siiski oli väga väga vahva. Askeldame kõik üleval katuse all asuvas maalimistoas, kilest kitlid seljas, mängib vaikne muusika, õpetaja käib rahulikult ringi ja jagab nõuandeid. Pause võid teha nii palju kui tahad. Minna näiteks alla kööki ja võtta kohvi. Kella 12st, kui algas lõuna, oli jube kurb pintslit käest panna .Üldse ei tahtnud lõpetada.
Peale lõunat kella 13:30st algas fotograafiatund. Oh kui põnev, oh kui põnev. Õpime kõike tegema. Pildistame analoogkaameratega ja siis ilmutame ka ise oma filmid. Pime tuba on ja kemikaalid ja kõik see kaadervärk. Äge! Ja juba saimegi kõik prisked kaamerad ning filmi ja järgmiseks tunniks tuleb juba see film täis klõpsida. Näiteks oma jalgu.
Täna pidi mul esimene tund olema taani keel, ent kuna see algab alles järgmisest nädalast, siis mul oli hommikupoolik vaba. Veidi nõme on see, et tõusma pead ikkagi vara, sest on ju see kohustuslik kogunemine kella 8:45st. Ja siis peale lõunat algas kohustuslik taani kultuuri tund, mille raames viis Jesper meid Aarhusi ekskursioonile! Tuiasime pikalt tänavatel ja käisime mõnes muuseumis ja tore oli Odderist ja koolist vahelduseks välja saada. Just õhtusöögiks jõudsime tagasi. Olin jube näljane ja nii kuhjasin endale jälle hiiglaportsu. Jah, kõik asjad on nii ahvatlevad, et alati võtan jubedalt süüa. Ei ole hea. Ent ma mõtlen, et äkki mingi aeg hakkavad need delikatessid ära tüütama, et hakkab nagu korduma. Et siis ehk söön tegelikult vähem.
Nüüd õhtul hakkab siin mingi laul ja kitarrimäng. Juba põleb ka lõke. Ent minu arust on see võigas, sest taevas põleb alles ka päike. Halloo, lõke tehakse hämaruses!
Muidu oleme me kahel õhtul vaadanud filme.
Aga suhteliselt väsinud olen. No ikka 23st juba tunnen väsimust ja ikka hiljemalt 24:00 olen maganud. See on see vanadus- ei jaksa enam 18aastaste taanlastega sammu pidada.
Ja üldse, kuna õppetunnid on niivõrd huvitavad, mõtlen, et hakkan hullult püüdlikuks ja proovin ammutada nii palju teadmisi kui võimalik. Ja elu pärast kooli ei ole prioriteet. Võtan asja rahulikult.

See on Odder.

Ja need ei ole veel minu jalad.

Mis veel juhtunud on.

Eile saabus kõik see posu umbes 60 õpilast ja 20 õpetajat ja kohe algas ka usin programm. Saime piiblit meenutavad paksud laulikud ja kohe laulsime sealt mõned palad, direktor pidas kõne ja siis sõidutati meid jälle mere äärde, kus anti kooki ja teed ja lauldi veel mõned poplaulud. Õhtul istusime põhiliselt rahvusvaheliste õpilastega ja mõtlesime, et mida teha võiks. Ja siis ungarlannad seletasid õhinal tapmismängu, mis on peaaegu et sarnane meie maffiaga, ja siis me mängisime veidi seda. Oli suhteliselt lõbus, ehkki enamus mängijatest ilmselt väga mängu põhimõtteid ei adunud ja mäng sarnanes suht kaosega. Siis läksin magama, ent miskipärast ei jäänud üldse hästi magama. Oli see äkki lihtsalt see, et järsku oli toas toanaaber. Paulina Poolast. Pauline on selline poisipeaga enesekindel sotsioloogia magistrant. Ei teagi, tundub huvitav inimene ja pole mingi suvaline tsikk, ent samas pole meie vahel mingit erilist sõprusesädet. No on ju nii, et mõne inimesega kohe plaksti on ja teistega pole. Aga eks vaatab veel, kuidas meil minema hakkab.
Hommikul äratus 7:00 ja siis sööma 7:30. Nii hakkabki nädalapäevadel olema. Neetult vara ikka. Hommikusöögiks ei olnudki aga ainult võileivad, vaid ka jogurt ja müsli ja puder! Nagu unistus! Ja siis me kuulasime muudkui kõikide ainete tutvustusi, mille järel tundusid kõik ained nii toredad, et tahaks kohe kõiki võtta. Ja siis kell 12 oli lõuna, mis ka igal tööpäeval nii olema hakkab. Lõunaks olid igasugu erinevad salatid ja leiba jms. Väga väga maitsev oli! Ja siis kuulasime veel ainete tutvustusi ja siis mängisime mingit naljakat puu kurikatega viskamise mängu.
Siis veidi molutamist ja nüüd just oli õhtusöök. Jube jube maitsev. Sõin jälle priskelt.
Oeh, söögid on siin lihtsalt nii-nii head, et ma peaksin vist siiski hakkama jõusaalis käima. Ja kohe varsti hakkab jälle mingine tee-koogi paus. Oeh.
Täna koostasime siis lõpuks ka kõik oma isiklikud tunniplaanid. Mina võtsin sellise kunsti-suuna. Kuhjasin oma päevad täis kõiksugu joonistamist, graafikat, maalimist, keraamikat ja ka fotograafia. Siis võtsin ka kohustusliku taani kultuuri aine ja vabatahtliku taani keele. Ja siis veel jooga võtsin ka. Ületan praegu suuresti normaalset ainete mahtu. Ei teagi, eks katsetan, kas nii ikka jaksab. Ent praegu mõtlen küll, et äkki ongi hea olla igasugu ainetega hästi palju seotud ja siis vahel teha ka omi isiklikke asju. Ei viitsi niisama ka passida. Aga tõsi ta on, et see tohutu organiseeritus ja fikseeritud programm võib ka mingi hetk närvidele hakata käima. Ja tundub, et õhtuti ei jaksagi vist niisama enam hängida, lihtalt vajud voodisse.
Uusi inimesi on ju ka. On vahvad kaks uut ungarlannat. Nad on sellised naeratavad ja agarad ja sõbralikud ja toredad. Siis on veel 1 vaikse loomuga ja hästi pikk ja peenike lätlanna, kellega ma tegelikult eriti ei olegi veel rääkinud. Ta on just keskkoolist tulnud. Ja siis on tsikk ja kutt leedust, kellega me ei ole veel isegi nimesid vahetanud. Nad koguaeg hängivad koos ja tunduvad ka suht tagasihoidlikud. Ja siis on posu taanlasi, kellest enamus on vist just keskkoolist tulnud. Noh, sellised lapseohtu. Aga armsad ja sõbralikud ja mõnda nime ma ka juba tean, aga raske (tüütu) on koguaeg kõikidega sama esimest tutvumisjuttu rääkida. Kõik võiks selle sama mula kirja panna ja siis selle paberi endale näiteks selja peale kleepida.
Täna enam suurt mingit programmi ei ole. Taani rahvatantsu hakkame tantsima veel.

Ahjaa. Kunagi käisime (tundub, nagu oleksin siin olnud juba terve igaviku) ka Aarhusis. See on hästi vahva linnake. Tudengi linn. Oli päikseline päev ja me niisama tuiasime ringi ja siis võtsime ka tasuta linnarattad, ent need olid mingid imelikud rauast kolakad ja meie väike ringsõit tundus suht ohtlik ja siis me kiiresti ka loobusime ratastest.

Selline tagasihoidlik Aarhusi vaade

These are the free bikes

Lazy lazy saturday.

Nii, on laupäev ja me molutame juba hommikust saati kõik igas maja nurgas. Hommikuks olid muidugi võileivad. Tahan putru putru putru putru. Ja koornfleikse. Ja piima, mis maitseb mitte nagu vesi, vaid maitseb nagu piim (siin neil ainult 1.5%-ne piim laual). Ja jogurtit tahan. No tegelikult meile nädalavahetustel lõunasööki ei antagi, nii et võin osta poest kõiki neid asju ja neid siis ka süüa. Ainult täna ei viitsinud, sest ma ei viitsinud välja minna. Niisiis, terve päeva olen molutanud arvutis nagu ka enamus teisi õppureid. Varsti teeb Jesper meile küll väikese väljasõidu. Tutvustab Odderi lähiümbrust.

Eile leidsime ühes supermarketist 20kroonise veini ja loomulikult selle ka ostsime! Oli üpris joodav ja võib-olla millalgi ostame toda veel. Jah, igavusest oleme õhtuti ikka joonud. Martin ja Eva (nood tšehhid noh) ja mina oleme suht joonud. Ja Petr (veel 1 tšehh) natuke ka.
Praegu olemegi vanimad mina ja Eva (ehk siis 24) ja siis tegelikult ka paarike Ungarist (nood ka 24). See paarike on selline hästi agar. Sellised ülipüüdlikud, entusiastlikud ja ilmselt ka suht perfektsionistid. Noh, selline eager beaver'ite juhtum, mis mulle ilmselt mingi hetk hakkab närvidele käima. Ja siis see üksik ungarlanna on täpselt samasugune. Ja ta ema on ka selline (aga ema lahkub küll homme varahommikul). Ei teagi, jääb üle loota, et viimased kaks ungarlast ei ole ülipüüdlikud tüübid, vaid on logardid.
Tšehhide Martini ja Evaga seob meid see, et meile meeldib õlu ja niisama hängida. Midagi rohkemat vist ka ei seo. Aga siiski on praegu suhteliselt normaalne koos hängida.

Minu aadress muide:
Odder Hojskole
Rorthvej 34 A
DK 8300 Odder
Denmark

Mu nimi pange siis ka peale, sest muidu teeb kirja lahti hoopis näiteks Jesper ja ei saa ilmselt midagi aru, sest ta tunneb eesti keeles ainult ühte sõna ja see on 'postkontor'. 1 ungarlanna tunneb aga näiteks sõna 'puumaja'. Tublid eesti keele oskajad.

Teine päev.

Kõht täis võileibu ja nüüd lähme Martini ja Evaga (need on esimene tšehhi poiss ja eile saabunud uus tšehhi tüdruk) Aarhusi. Õues päike.

Ahjaa, hommikul ärkasin üles ja vaatasin lakke ja ennäe, laes tuiab üks hästi suurte koibadega ämblik. Ja siis silm uitas veel ringi ja ohhoo- hoopis 5 sellist ilget pikakoivalist ämblikku. Ei ole mul ämblike vastu muidu midagi, ent tuleb tunnistada, et sellised pikkade jalgadega suured ämblikud on ikka rõvedad ja mõte sellest, et nad mulle pähe sajavad, ajas hirmu nahka. Võehvõehvõeh, elan ämblikupesas.

Esimene päev.

Just lõppes õhtusöök, milleks olid...VÕILEIVAD!! Mina aga ei söönudki neid imepäraseid võileibu, sest olin vahetult enne just pintslisse pistnud head Eesti rukkileiba ja veel mingeid jääke, mida mul Eestist kaasas oli. Tegelikult leiba saab siin ka. Ja oma leiva üle on nad ka üpris uhked. Aga no päris Eesti rukkileiva maitsega ikka pole.
Laudkond muutub aga iga korraga muudkui suuremaks. Nüüd istus meid lauas 10: mina ja Jesper ja kolm tuttavat tšehhi ja siis ungarlanna koos emaga ja siis veel nüüd üks uus tšehh koos venna ja isaga. (Järgmine kord võtan kaasa näiteks vanaemad ja kassi.) Aga jah, palju tšehhe on korraga ja siis veel üks tšehhi tüdruk tuleb kohe.
Täna tuiasime veidi Odderi tänavail. Väike on ikka see linnake. Pisipisikene südamik väikese ostutänavaga. Ja muidugi leidsime ülesse Lidli, mis ilmselt saab kodupoeks. Kuigi silm jäi peale ka Aldile, mida võiks ju ka külastada. Lidlist ostsin mina ainult 2 õuna ja 2 õlut ja dušigeeli ja see temp läks mulle maksma 40 taani krooni ehk siis 80 eesti raha. Polegi nii kallis.
Ja siis me läksime kahe tšehhiga randa (ühel neist on bronhiit ja ta vajus magama). Ent oodatud 5km kujunesid hoopis 7km..või isegi rohkemaks. Jõudnud lõpuks ometi mere äärde, avanes ilus mere vaatepilt küll. Ja ujuma suundusin ma kohe ka. Tšehhi poiss hüppas ka korraks sisse, ent kurtis, et on külm ja väljus ka koheselt. Veidi jahe oli küll, ent eestlase jaoks mitte ilmselt nii jahe ja siis ma ikka mõned konnatõmblused tegin. Pärast istusime veel kaldal, kuni äkitselt ründas meid lepatriinude kuri parv! Just. Jube palju lepatriinusid olid, kes kõik lendasid pähe ja kätele ja näole ja tükkisid ka silma ja suhu. Täiesti õudne hakkas kohati. Aga siis me harjusime ära. Ja kõmpisime tagasi koju. (Kuigi tšehhid tahtsid jubedalt bussi võtta, mina keeldusin. No teate ju mind küll, mulle ei meeldi minna bussiga, kui saab minna jala. Põhimõttekindlus.)

Selline see rand oligi.

Ja nõnda nägid välja kurjad lepatriinud.

Täna õhtul vist suurt enam midagi ei tee. Külmkapis ilutsevad küll veel need kaks õlut, ent ei teagi, ei viitsi vist tšehhi klannis ka hängida ja püüda aimata slaavi keele tagamaid.

Olgu tervitatud uus päev.

Ärkasin oma udusulepehmes voodis valgete linade vahel ja piilusin õue ja ennäe imet- päike!
10st oli meile lubatud veidi kohvi ja söögipoolistki, nii et molutasin veidi veel oma toas ja siis kobisingi söökla poole. Alati uues kohas on mul kalduvus ülehinnata oma kõhu mahutavust ja isu ning kuhjata taldrikusse kõike, mida pakutakse. Halb komme. Nii ma siis pidingi meisterlikult terve võileibade laadungi alla kugistama. Nüüd on kõhus sangpomm.
Siis ma maksin ära ka igasugu tasud ja nõnda saingi juba väga suurest hulgast rahast lahti.
Nüüd ma passin niisama ja vist varsti läheme tšehhidega linnakese peale jalutama ja ehk ka mere äärde, mis on siit umbes 5km kaugusel. Võib-olla ma isegi ujuksin veidi, kuigi ega mingi eriti soe küll õues ei ole.
Ja Jasper on tegelikult hoopis Jesper.

Saabumine.

Jõudsin kohale Kopenhaagenisse ja käisin vetsus ja võtsin oma kohvri ja siis kohe uurisin, et kuidas saaks Aarhusi ja ostsin rongipileti ka kohe ära. Veidi ootamist ja 3,5tunnine rongisõit võis alata. Rongis kuulasin Vaiko Epliku uut plaati, mis on täiesti erinev ta eelnevast saagast. Selline palju melanhoolsem ja romantilisem ja alguses mulle nii palju ei meeldinudki, aga ma olen seda juba mitu päeva muudkui käianud ja üha rohkem hakkas meeldima ja nüüd juba peale tänast meeldib väga. Siis sõin ka kodust kaasa võetud võileiba rongis ja tahtsin kangesti peale haugata värsket kurki, ent mõtlesin, et äkki ei ole see kohane. Rong oli nimelt täitsa rahvast täis ja mu kõrval istus ka üks naisterahvas. Küpsiseid sõin aga küll ja ajasin ka küpsisepuru igale poole istmele. Aga muidu kulges rongisõit uljalt ja kiirelt. Rong kimas nagu tuul.
Aarhusist pidin veel ühe rongi võtma Odderisse, ent Jasper (või oli ta Jesper?) saatis sõnumi, et minuga samas rongis on ka kolm tšehhi ja et ta tuleb meile ise järgi. Luksus. Kohe jaamas nägin kahte tumedapäist kange silmameigiga kaunitari ja siis veel ühte tšehhilikult soniga tüüpi ja kohe mõtlesin, et nood on vist need tšehhid. Olid ka. Ja Jasper oli ka sõbralikult vastas.
Autosõit kulges vaikselt. Kõik vahtisid lihtsalt aknast välja, kuigi tegelikult midagi väga põnevat ei olnudki. Ja tšehhitarid klõpsasid ka aknast mõned fotod. Aarhusile oleme väga lähedal. Kõigest kuskil 20km. Aga no neetud ühistransport on jällegi kallis. Nõme.
Jõudsime kooli ja siis Jasper hakkas meile kohe majatuuri tegema. Ah kõigepealt sõime ka võileibu, mis oli suhteliselt kahtlane ettevõtmine, sest kõik (s.t. mina ja kolm tšehhi ja Jasper) olid üpris vaiksed. Nii võis kuulda isegi inimeste neelatusi. Üpris ebameeldiv ja piinlik. Muideks tšehhid on kõik tegelikult omavahel sõbrad. Nad oleks siis võinud ju muliseda.
Odder Hojskole on selline mitmest väiksest madalast punastest kividest majade kogum. Majad põhimõtteliselt kõik omavahel ka ühendatud. Siin asub kõik. Klassiruumid ja kontor ja magamistoad ja söökla ja kööginurgad ja kõiksugu istumiskohad ja diivanid ja väiksed nurgakesed. Aga igatahes toimub kõik peaaegu et ühe katuse all. Kogu elu vaat et majast väljumata. Siin on ka jõusaal ja spordisaal. Aga basseini ei olegi! Tahan basseini! Jõusaalis võiksin küll hakata käima nii palju, kui tahaksin, aga ma ei taha. Jõusaal on nõme.
Ja siis me kuulsime veel Jasperilt kõiksugu informatsiooni, mida oli korraga liiga palju ja mu reisiväsimusest peakene (mul üpris pikk reis ikka seljataga: Rapla jaama buss- rong Tallinnasse- tramm Viru keskuse juurde- buss lennujaama- lennuk Kopenhaagenisse- rong Aarhusi- auto Odderisse) peab seda kõike nüüd veel seedima. Programm saab alguse alles aga pühapäeva õhtul kell 18. Seniks oleme vabad. Enamus inimesi saabubki pühapäeval. Minu toanaaber ka (jube hea, et seni olen üksi toas. No tõesti ei viitsiks kellegagi nii palju hetkel veel suhelda), kelleks saab olema poola tüdruk! Praegu on peale minu ja tšehhi kolmiku siin veel ungari tšikk koos emaga ja siis veel mingi ungari paarike koos vanematega (mis värk on ungarlastel, et neil kõigil vanemad kaasas on??), aga toda paari ja nende vanemaid ei ole ma veel näinud. Ja siis homme saabub vist veel kaks tšehhi. Jeebus, mingi tšehhide uputus. See tšehhi tüüp näitas end küll juba tüüpilise tšehhina ja sammus minust just uljalt mööda ning kuulutas, et tema läheb poodi midagi joodavat ostma. Tüpisch ma ütlen. Aga võta näpust, just tuli tagasi nukralt. Lääne-Euroopale iseloomulikult oli pood kinni. Odavaid tšehhi sigarette nad ju võtsid kõik lademetes kaasa. Näe oleks siis võinud ka alksi kaasa tarida.
Muidu tuleb veel posu lätlasi ja leedukaidki. Ja ungarlasi saab ka kokku mingi posu. Olen siin suht üksik hunt. Eksootika noh. Mul on kurb ainult, et Iraagi ja Bangladeshi noormehed ei saanud viisat ja ei tulegi. Ja Islandi poiss ei tule ka, sest on majanduskriis. Kurb. Nii tuleb leppida Ida-Eurooplaste ja muidugi taanlastega.
Nüüd ma vist lähen siis hoopis magama. Oma vängelt dušigeelilõhnalisse tuppa. (Nimelt mul oli dušigeel kotis lekkinud ja kõik voolas uljalt kotti ja nüüd ma just küürisin ja pesin asju puhtaks. Vänget haisu ent tuba täis.)
Vaatab siis, mis homme saab. Ent tõsi ta on, et iga algus on tegelikult veits rets. Noh, kõik on sellised 'ei tunne kedagi-ei tea midagi'. Et pole nagu veel vaba ja kodune. Loodetavasti tuleb see vabaduse ja kodu tunne varsti. Head ööd.

Esimesed tähelepanekud vol.21

- Siin on väga palju sildasid. Kõikjal sillad.
- Metsa nagu polegi. On palju põlde ja puudesalusid, ent korralikku metsa pole.
- Nad vist tõesti söövad palju võileibasid. (Ema mind hoiatas, et taanlased ainult võileibu söövadki. Ja meil siin esimene õhtusöök ning üllatus üllatus- võileivad!)
- Ühistransport on ikka jube kallis. (Rong Kopenhaagenist Aarhusi maksis mul 355kr. Taani krooni. Kahega korrutades eesti kroonides. No tere talv.)
- Rongid on uhked nagu kõikjal Lääne-Euroopas. Kõik puutetundlikud uksed, millega küll inimestel oli nähtavalt palju vaeva..
- Taani keelt küll selgeks ei saa. Isegi kui kirjapilt miskit meenutab, siis kõnest ei mõika midagi. Ikka väga veider keel.

Esimesed tähelepanekud vol.20 vms

Ma lähen jumala närvi. Blogger ei luba mul üldse asju avaldada. Juba eile õhtust saati püüan asju üles riputada, ent mingi FAIL.

Minek.

- Ilusad ilmad saidki otsa ja nüüd sajab vihma. Vaatan siin just aknast välja ja ladistab. Ent mulle siiski meeldib vihm. Aga vist rohkem ikka, kui olen ise toas.
- Minu arvates on M&M's kommid ikka väga head. Võin teha suure paki lahti ja siis järjest krõbistada. Ent mingi aeg läheb süda natuke pahaks, aga siis ma ikkagi söön edasi.
- Taanis on:
* väike merineitsi
*legod
*H.C. Andersen
*vennad Olssenid
*Lars von Trier
* Aqua ja Barbie girl
Ja igasugu muid asju on ka, aga sellest hiljem.

Laupäeval peaks magama kauem.

Kell on 8:55 ja on laupäeva hommik. Ilmselt igagi normaalne inimene alles mõnuleb voodis, ent mina olen juba rohkem kui tunnikese olnud üleval. Võtke ka omale järjekindlalt njäuguv äratuskell ja on garanteeritud, et hommikul ärkate vara.

Kass-äratuskell

Tegelikult mulle hommikud meeldivad. Väga. Meeldib kohvitassi (Mul on juba ammugi plaan kohvi igasugune joomine küll maha jätta. Miks? Sest mul on mingid imelikud põhimõtted ja mulle lihtsalt meeldib end piinata. Aga ilmselgelt pole ma hommikusest kohvijoomisest suutnud loobuda. Neetud. Kõik ema süü, kes juba väiksena lõhnava kohvitassi ette lükkas.) taga molutada ja raadiot kuulata, kunstiteose-sarnaseid võileibu ampsata (Tegelikult ka. Olen meister ilusate võileibade tegemises. Kas nad ka maitsvad on, pole kindel, ent kunstiliselt kaunid on küll.). Meeldib postkastist tuua värske leht ja seda sirvida. Põhimõtteliselt ma isegi eriti ei loe, vaid hommikuti lihtsalt vaatan lugemisväärsed artiklid valmis. Imelik komme, sest mõnikord ma päeva jooksul lugemiseni ka ei jõua, mis tähendab, et ma lehte ei loegi.
Hommikud kollases majas meeldivad mulle ka väga. Saab rukkilillepidžaama väel aeda astuda (vabatahtlikult ja seekord ilma igasuguse altkäemaksuta) ja mõned minutid peenramaal herneid süüa ja salatilehe leiab ka, kunstiteos-võileibade tarvis.

Õues on hall ja sajab vihma ka. Vihm meeldib mulle ka, aga hallus ei meeldi. Ja üha enam meenutab selline ilm mulle, et suvi on läbi. Suvi, mis minusugusele töökohustuste ja tegelikult ka igasuguste muude kohustusteta inimesele tähendab lihtsalt lõputut vabadust. Ei ühtki suuremat plaani. Minek sinna, kuhu tuleb tuju minna. Aga neetult palju sai sellel suvel igasugu kohtadesse mindud ja ongi juba läbi see vabaduse kaks kuud.
Aga võib-olla ongi paras aeg. Viimastel päevadel tunnen üha enam mingit kärsitust. Ei suuda isegi täpselt aru saada, mis see on, ent olen kärsitu miskitmoodi. No kui ikka Säästumarketis lähen end ümbritsevatest pensionäridest nii närvi, et käratan vanaemale, et mina enam Maximasse ei tule ja ei lähegi Maximasse, siis on ju miskit mäda!?! Ju väike Kolumbus tahab uutele avastusretkedele, ongi üpris pikalt paikseks jäädud.
Kuidagi melanhoolne olen ka viimastel päevadel. Ei tea sedagi, miks nii. Võib-olla tunnen end lihtsalt ühtäkki suht üksikuna. No armsas rahulikus väikelinnas ei ole palju sõpru-tuttavaid alles jäänud. Ja üldse see alatine vallalise-püsisuhte teema, mis mind tegelikult ei häiri (et mitte öelda- ei koti), ent paar korda aastas siiski survestab.
Ilmselt on saabunud väike melanhoolia seotud ka kutsumatusega. Ehk siis, on ju nii, et tunned end halvasti, kui sind kuskile ei kutsuta?! Isegi, kui on teada, et sinna müstilisse kuskile sa ei saaks minna ja isegi ei tahaks, ikkagi tunned end halvasti. Ja nii ongi. Inimloomus. Olla kutsumata on üks paha tundmus. Ja ma arvan, et kõikidele (jah, tunnistage nüüd ausalt kõik). Ja ei olegi mul ühtki väga konkreetset sündmust, mida ma siin, niigi pikaldases soigumispostituses, lahkama hakkaksin, on erinevate asjade kogum.

Ei noh, tegelikult jõudsin enam-vähem kõike siin teha, mida tahtsin. Noh, maksakaste ja seenesoust on veel söömata ja ka mõned inimesed, keda ka tahtsin näha, on nägemata (aga siinkohal arvan ma nüüd ka siiralt seda, et kui noodsamad inimesed tahaksid nii väga ka mind ise näha, siis teeksid nad selleks ka ise samme). Ja Tallinnasse botaanikaaeda ei ole veel jõudnud. Ja tegelikult ei jõudnud ka teatrisse..

Täna ma koristan ja teen emale süüa ja pesen ka pesu. Hmm..siiski mitte. Täna ma istun tühjalt netis.