uimane teisipäev.

Doing my laundry

Kaks viimast õhtupoolikut olen end leidnud taas Teddy&co korterist. Pühapäeval ma lihtsalt ei viitsinud kohe peale tööd koju minna, niisiis, kobisin sinna. Teddy kokkas jälle. Talle pidi külla tulema mingi prantslasest sõbranna. Kuigi väitsin, et ei taha ei süüa ega juua ja lahkun kohe, olin lõpus seal südaööni. Sõin-jõin kõige rohkem. No mis parata klaas täitus veiniga koguaeg ning Teddy söögid on maitsvad. oeh. Eile oli mul vaba päev, niisiis, helistasin Janale (kes juhtumisi elab ka sealsamas) ning kobisin jälle sinna. Janal olid mingid Tšehhist saadetud söögid, ostsime ka pudeli veini. Ent mis on vaid üks pudel veini kahe naisterahva ligiduses..Poodi uue järele. Lõpuks said avatud ka Tšehhi kangemad napsud. Jana uinus diivanil, mina bussis. Koju ent jõudsin kenasti. Täna mul jälle vaba päev oli. Hommikul kobisin siis lõpuks Pesumajja (ehk Laundry võõramaa keeles). Nimelt siiani pole pesumasin siin korteris parandatud ning asju tuleb pesta käsitsi. Täna ma aga seda teha ei viitsind, niisiis toppisin oma musta pesu kotti ja kobisin välja. Pool tundi ja pesu pestud! Ülejäänud päeva tuiasin tänavail. Ilm oli superilus! Sõin suure jäätise, jõin kohvi. Siis kohtusin ka ühe töökaaslasega (hmm..tšehh jälle) Notting Hillis ning kobisin jälle koju. Aga ega polegi energiat, et midagi muud teha. Olen molutamismeister. Aga Notting Hillis peaks ma rohkem ringi tuiama, otsustasin.

kooma

miks alati minuga juhtuvad igasugsed asjad? nagu näiteks see, et ma unustan ära, et kellasid pidi keerama ja kobin 1h varem välja, et minna tööle..??

muideks kui kedagi huvitab, siis lõpuks olen selgeks saanud ka, mis on mu aadress. tekitas juba imelikke olukordi minu teadmatus oma elukoha aadressist.
see siis:
Fairclough street E1 1RY
Batson house flat 18
London
UK

day off.

täna mul on vaba päev. ostsin soojasid talveriideid. pidin kokku saama ka Egega. aga näe, ei kohtunudki. tegelikult nägin juba unes, et ei näe Eget. polnudki nii suur üllatus, kui hommikul Ege sõnumeid lugesin, et lend on edasi lükatud. Igatahes on meie järgmine kohtumine ikka väga kauges tulevikus. Ent hoian pöialt.
Täna on mul ainus vaba päev sel nädalal, ülejäänud nädala olen mattunud töösse. Aga mul on ükskõik. sest ma püüan hoiduda nüüd pöörasustest ning lasta oma organismil puhata.
Eile oli mul selline pahapaha päev, mis on kohe algusest peale paha ja kohe lõpuni. selline päev, mida tahaks, et see ükskord läbi saaks. algas kohutavalt halva enesetundega. siis oma halva enesetunde juures pidin siiski õhtuks kobima tööle, kuhu jäin hiljaks, mis Billy'le kohe üldse ei meeldi. kui inimesed jäävad hiljaks. samuti sain noomida Billylt, et polnud reedel teises Med Kitchenis söömas käies extra tippi jätnud. eino piinlik küll nüüd, et ei jätnud ja et nad kohe teatasid, a ma ei teadnud ju. keegi ei selgitanud mulle enne süsteemi. ja lõppkokkuvõttes tegin ilmselt eile mingi apsaka rahadega, nii et lõpuks oli mul mingi 15naela vähem raha. noh, hea teada.
Nüüd peaks ma pesema pesu ja koristama. Aga, guess what- ma ei taha.

nii palju on juhtunud. tahaks kirjutada kõigest..

esmalt aga väike pildimaterjal.

Reedel saabus Londoni linnakesse Kadi!!
Pool meie laupäevast kulus Camden Townile, mis on minu isiklik lemmikpaik Londonis. või siis üks nendest vähemalt. Metsikult alternatiivseid inimesi, riideid, ehteid, kunsti..
..ja palju süüa. mina seekord proovisin sellist plögast ollust.

Kadi ja tema hullus. ostis särgi, käis pubis koos õlut rüüpavate briti vanameestega jalkat vaatamas.
Pühapäev Hyde Park'is. Ideaalne ilm ja atmosfäär.
Kadi sõi nagu loom.
Ja läinud ta oligi. Kadi siis. Mina aga suundusin austraallase Timi hüvastijätupeole. Nimelt temagi Londonist läheb.
Endine Pearli üks peakokkadest James (khmm-khmm), Pearli mänedžer Russell (teda eriti ei sallita. mitte nagu halvasti, aga lihtsalt tögatakse ja kirutakse selja taga. oli teine päris purjakil. mingi hetk avastasin end tema lõputut jutuvada kuulamas) ja üks ettekandjatest Lukas (jah, see on see tšehh).
Lukas ja Pearli assistant manager Arnaud. tore prantslane. väga südamlik ja sõbralik tüüp.
Pearli barman Gustavo. Eriti energiline brasiillane.
Ligineb Csaba. Muhedik Ungarist. Sommelier Pearlis.
Oli tore-lõbus õhtu. Ent memo endale- kõiki maailma jooke ei pea tingimata segamini jooma..halvad tagajärjed..

kes mõtles välja nohu?

nägu paistes. hingata ei saa. süües ei tunne toidu maitset. selline on nohu. ja ma pean minema veel täna tööle ning olema särav usin ettekandja. joon oma viimast knorri suppi. ja molutan kodus. raiskan oma aega netis istumisele.
eile kogesin, milline on pühapäeva õhtu Londoni toitlustusasutustes. vastus- surnud. terve õhtu oli lihtsalt passimine ning igavusest söömine. sest külastas restorani vaid paar laudkonda. sulgesime kella 10st. muideks üks mänedžer, Duncan, on hästi tore mees. saan temaga muhedalt läbi. tore on ta tõepoolest.
võib-olla on isegi hea, et ma praegu kodus passin. sest alati kui lähen kuhugi kolama, kulutan palju mõttetult raha. kuigi tegelikult võiks ma minna ja osta omale mingisuguse hommikumantli, mõtlen ma.
kuulan uut Radioheadi plaati. väga hea.

jee-jee pühapäev.

Selline huvitav-kaunis kanal/sadamake keset linna. Ümberringi majad. Õnnelikud inimesed, kes seal elavad, mõtlen ma.

Hollandit meenutav kanal. Leidsin sellise paiga juhuslikult suhteliselt oma naabruskonnast. Ilus.


rahuliku une katkestas kell 10 telefonikõne. natuke nohusena kobisin siis üles ja mõtlesin minna õue! väga soe ja ilus ilm siin täna. väga soe. päike sirab. kolasin lähiümbruskonnas ringi. tunne on nii kerge ja mõnus! kuidagi hea on olla. ei tea, kas on see tingitud mõningatest alguses-pettumusena-näivatest-eileõhtustest-tegemata-jätmistest või öistest lihtsatest ilusatest sõnadest või kõigest päikesest..? pugin suurt kana-baquette'i ehk maakeeli kanavõileiba (jah, söön siin tõesti igasugu saasta) ja mõtlen, et ei tunne isegi vastikust, et pean pühapäeva õhtul töötama, samas kui teised inimesed lesivad diivanil ja vaatavad telksu.

laupäevaõhtune meeleolu vol. 2

viimasel ajal mõtlen üha rohkem sellest, eks miks ma olen ikka üksi. miks on mu kõige pikem suhe kestnud vaid kaks kuud? miks on mul enamus afääre (hahaha..mis sõna!!) olnud väljamaalastega? miks käin paljudel erinevatel kohtingutel (hahaha...veel parem sõna!!), mis kuhugi ei vii? miks olen "the other woman"? miks ilmselt saadan teatud signaale samaaegselt paljudele meestele? et mis mul siis tõesti viga on??? mismõttes ei suuda ma leida inimest, kellega oleks midagi enamat, kui ainult elukeemia ja lõputu flirt? inimest, kelle vastu ma tõesti tunneksin midagi ja see oleks vastastikune? ma ei tea, mis psühholoogiline hälve mul on, et ma ei suuda tunda suuremaid ja tähtsamaid tundeid kellegi vastu..Üks sõber ütles selle peale, et ju sa siis pole seda õiget leidnud. ent kaua ma pean siis ootama??ma ei taha enam olla üksi. tegelt ka. just praegu tulin sellele avastusele. ja kirjutan selle siia avalikult mustvalgel üles. kellele ma valetan, siiani endalegi tõena näiv vabandus- mulle meeldib olla noor ja vallaline, ongi kõigest vabandus. tõesti, lõputu flirt ja deitimine ja kogu see kupatus võib ju olla lõbus, ent nagu sõnastas üks tuttav noormees, kel nimeks Mihkel :"pole midagi paremat, kui teadmine, et inimene, kes sind kallistab, puudutab teeb seda justnimelt ainult sinuga ja sinule niimoodi, pidades sind oluliseks ja kalliks. mitte ei käperda järgmine õhtu samamoodi kedagi teist". no umbes nii oli see mõte. ja see ongi nii. kus on minu see inimene, ma küsin????

laupäevaõhtune meeleolu.

Tervist, rahvas. esiteks pean ma mainima, et olen siiralt maruvihas Londoni liikluse peale. See ei ole normaalne, et lõpetan töö kell 5, aga koju jõuan kell 7 !!???## ehk siis esiteks sõitis minust mööda kaks bussi, mis olid nii rahvast täis, et ei peatunudki. seejärel võtsin lõpuks turistidele mõeldud vanakooli punase bussi, mis viis ent vaid Tower Hillini. mõtlesin, et oh, kõnnin jala siit. memo endale- mitte minna suvalt jala kusagile..ja eriti- mitte lõigata. ehk siis lõppkokkuvõttes tegin vist mingi 5km-se tiiru ja jõudsin jummala x-kohta välja. lõpuks siiski õnnestus ka jõuda koju.
nüüd pugin siin ploome ja ootan, et kobida kella 11ks kesklinna. kohtun seal tšehhiga, kellel nimeks Lukas. töötab ta Pearlis (haah, kus siis veel!!). joome ilmselt mõned õlled. ja räägime juttu. ja noh, mis siin pikalt keerutada- aasta tagasi oli ta elukeemia-tüüp.
eile käisin ühel pisikesel kontserdil. Ühes pubis astusid üles 4 erinevat live-esinejat. Läksime sinna Rosabella pärast, kes on väga ilus ja andekas lauljatar-pianist. laulab ta Pearlis paar korda nädalas. sealt teda teame. Õhtu oli väga hubane ja mõnus ja muusika ilus. ja me kohe teddy'ga ostsime mingid uued kontserdipiletid. ei tea isegi, mis kontsert. hehe. aga ma ei teagi, töö juures asjad päris hullud. Billy ütleb, et novembris ja detsembris ei saa enam ühtki päeva ise vabaks küsida. tema teeb graafiku ja nii on. see pole üldse mitte tore. sest ma ikka tahan ju näiteks käia mingitel üritustel. Oh, mul ju Manic Street Preachersitele pilet. õde ju tuleb ka puha. ei tea. jääb vaid üle loota heale loosiõnnele.
Ahjaa. kadi tuleb. kadi tuleb. kadi tuleeeeb!!!! järgmine nädalavahetus!! see ka viimane, mille sain vabaks küsida. Ojeeeeee...meil saab olema tore!!

hommikumula vol. 2

miks on alati nii, et kui ma korraks ärkan ja lähen vetsu, siis peale seda hommikuti mul enam und ei tule. tööle hakkab mingi mõttemasin, mis kordab, et tõuse üles, ära raiska oma päeva. samuti hakkab tööle mingi, ilmselt väärastunud, osa minu ajust (also known as toitumishäire), mis viib mõtted toidule. nii juhtus ka täna. olen üleval, kuigi võiksin lasta puhata oma väsinud kehal.
aga mind tõepoolest valdab küsimus, et kuidas õnnestub mul, mitte just kõige kainemas konditsioonis, siiski alati ilusti koju jõuda..? Valdas see hämming mind juba eelmisel suvel, kui viibisin ka siin suures Londoni linnas ja elasin kesklinnast veelgi kaugemal. Ent siiski, ka siis õnnestus alati just õigel ajal bussis üles ärgata ning õiges bussipeatuses maha kobida. Ei tea, jumal kaitseb ikka joodikuid vist..
Tänaseks vabaks päevaks olid mul igasugu plaanid. Ja nüüd on kell juba 12, mille puhul siin pöördutakse sinu poole juba fraasiga "good afternoon". ja ma alles istun pidžaamas ja mõtlen, et kulub vähemalt tund, kui majast lõpuks välja saan. ja siis bussiliiklusega veel sada aastat, kuni sihtpunkti jõuan..Tekib küsimus, kas üldse on mõtet kuhugi minna? heh, ent samas pole mul kodus peale hallitanud saia (deem, alati ostan suure saia ja mõtlen, et söön seda hea nädala, ent alati ta siis lõpus hallitab) midagi süüa. Ent sellistel organismi taastumise päevadel tahan ma alati palju süüa. soovitavalt rämpsu. ja joon kokakoolat ka mõnuga just siis.

hilisõhtumula

ma ei tea, miks inimestel on teatud ootused. need ootused ju muudavad kõik. need rikuvad kõik. peale neid ootusi ei saa enam vabalt suhelda. kõik on muutunud. miks peab alati kõik minema seda sama rada? miks inimesed alati ootavad midagi enamat? jah, sellised küsimused on mul peale tänaseid joogipooliseid...

hommikumula

Täna oleksin ma võinud magada väga kaua, ent tõusin siiski juba enne 10t. Ja olin näljane. Nüüd olen siiani istunud pidžaamas ja magamiskotti mähitult voodis läpaka taga. jah, nett on imeline! Praegu mõtlen, et huvitav, kas mu toanaaber peab mind ebardiks, et siiani magan magamiskotti tekina kasutades, mille peal on veel ühtlasi tema antud (vist esimesteks öödeks?!?) villane tekk. Padjaks on imelik valge väike padi, millele ma ei viitsind padjapüüri osta.. Eino andke andeks, aga tõesti pole mingit mahti ega tahtmist end siin hullult sisse seda ja kodukaunistuselemente soetada. Eluks esmavajalik ju toimib.
Olen kasimata ja kole. Esiteks on mu nii mugavad töökingad osutunud jalatapjateks. Ehk siis vasaku jala king hõõrub mu vasakut jalga..nii et jalale on tekkinud juba modifikatsioon. Noh, põhimõtteliselt oli eelmine nädal juba probleeme kõndimisega. Ning mädanen elusast peast. Aga, otsustasin esimest korda elus käituda Kaire jalatsi-teooriale tuginedes, meaning- "kõik jalatsid hõõruvad alguses, tuleb kanda jalad veriseks, varsti jalatsid enam ei hõõru". Kuigi jah, praegu on see modifikatsioon suht rõve mu jalal.
Teine lugu on mu kätega. Tehes ränka ettekandjatööd, on mu käed täis kriimustusi ja põletushaavu ja üldse karedad ja koledad. Tihti on näiteks taldrikud niivõrd kuumad, et lauda tassides, ma peaaegu et jooksen, endal pisarad silmas. Samuti ükskord avasin laudkonnale veinipudelit (mida muidu avan nüüd juba väga oskuslikult), aga kogemata lõikasin kuidagi omale sõrme, nii et verd lahmas. Kuidagi õnnestus aga varjata seda nii, et kliendid ei märganudki (või siis oli neil endil ka piinlik ja rõve ja nad teesklesid, et ei näe).
Ja siis mu juuksed. Esiteks, pole harjunud, et pean pead pesema üle päeva. Ja ei tea, on see Londoni saastatus, aga jah, juuksed on elutud ja tuhmid.
Vot selline kaunitar olengi. Printsess missugune.

minu töö ja elukutse

imelik on see, et alati, kui kusagile ankeeti vms tuli panna elukutse, oli see nii loomulik, et kirjutasin "üliõpilane". nüüd just täitsin mingit asja ja lahter "elukutse"..ee..kes või mis ma siis olen? polegi enam ju üliõpilane. keskkonnatehnoloog? aga misasi see veel on üldse täpselt? kirjutasin siis "ettekandja". sest see ma ju olengi antud hetkel.

töö juures on huvitav muide see, et päevad pole vennad. just nii. ehk siis, näiteks täna, oli täiesti vaikne ja rahulik pühapäev. selline, kus sul on aega keskenduda oma paarile laudkonnale. käia küsimas, et kas kõik on hästi jms. on aega teha endale lõputuid kohvisid ja jutustada köögis kokkadega. maiustada nende valmistatud pitsaga. selline mõnus rahulik. selle vastandiks on aga nädalalõpu-õhtud. siis on restoran täis. nii saal kui ka keldrikorrus (mida muidu ei kasutata). kõik saabuvad just ühel ja samal ajal. ja lahkuvad ühel ja samal ajal. põhimõtteliselt kulub kogu aeg jooksmisele ja tõesti pole aega keskenduda ja mõelda, kas ikka sai sinna lauda lusikas viidud või mitte. jah. kvaliteet kannatab. aga mis parata. sellised on selle koha õhtud. see laupäev oli just selline õhtu. mina sain omale keldrikorruse. ja põhimõtteliselt tuli mul lihtsalt terve õhtu vältel joosta treppidest üles-alla. küll jookidega. küll söökidega. mustade nõudega. rahaga. kõigele lisaks olin ma eelmisel õhtul veetnud mitmeid väga toredaid tunde erinevate inimestega Pearlist. joonud mitmeid kangemaid ja vähem-kangemaid jooke ja koju jõudnud kella 3st öösel. et ärgata kella poole 8st. ent ei pillanud ma ühtki pudelit ega klaasi. ja üldse- olin tubli jooksumees!

Ma pole turist. ma elan siin.

Jõupingutustega õnnestus täna jäädvustada mõned kaadrid.

Ma ei tunne end Londonis turistina. Mitte et ma ka tunneks, et London on mu kodulinn. Ent siiski tunnen end siinse elanikuna. Vaatan veidi et isegi põlastusega neid lõputuid igat maja pildistavaid pilusilmasid (no andke andeks aga tõesti ei tee jaapanlasel, hiinlasel, korealasel vahet) ja tuulejopedes entusiastlikke saksa perekondi. Kõik tänavad on igapäevaselt tuhandeid turiste täis. Londoni puhul ilmselt ei kehti fraas "tourist season"- terve aasta on siin ilmselt 1 tourist season.
Seega tunnen mõnu sellest, et olen enamat kui kõigest turist. Ainus miinus on see, et mul ei olegi õigupoolest üldse sest linnast fotosid. Samuti on käimata-avastamata mõned turistiatraktsioonid, mida võiks siiski kaeda.

vahepealsed tegemised

just praegu saabus siia majja nett. sisustan oma vaba päeva üht tunnikest nüüd netinälja kustutamisega. väga ilus ilm oli täna. soe päike. jalutasin Thames'i kaldal ja sõin jäätist. nüüd sean sammud varsti kesklinna, et lõpuks kohtuda siiski Timiga ja võtta väike õlu. ent aint väike, sest homme tuleb surmapäev. ehk siis töö 10st südaööni, kusjuures laupäevad on alati väga busy'd. oeh. muidu polegi ma suurt midagi teinud. muudkui töö ja koju magama ja töö ja magama. eelmine pühapäev aint molutasin Teddy, Jenna ja Thomase pool. eile veetsin pool päeva National Gallery's. kus ma järjekordselt tegin vea, et alustasin aeglaselt ja põhjalikult 13.sajandist, kuigi ma ei leia selle ajajärgu kunstis midagi meeliköitvat eriti. ja õigupoolest alles 19.saj kunst on see, mis meeldib mulle. impressionism on lemmik. van gogh kõige kõigem. et siis jah, jõudes parimate paladeni, olen juba nii väsind, et ei jaksagi süveneda.
aga jah, muidu on olnud vaid töö-töö-töö. mis on tegelikult juba ka tüütav, et ei ole lõbu. aga mis parata, kui ainsad sõbrad mul hetkel inimesed Pearlist. ja nemad töötavad siis, kui mina olen vaba või vastupidi. uued inimesed on küll ka uues töökohas. nii et ka tööl saab nii mõnigi kord palju nalja. ent paraku on juba algamas siinsetes toitlustusasutustes see kurikuulus christmas season, mis tähendab seda, et kõik söögikohad on rahvast pungil täis, k.a. Med Kitchen. ja see tähendab seda, et tuleb sõnasõnalt joosta ringi ja atmosfäär on närviline.