Jul!

Aeg läheb ikka jube kiiresti, sest juba ongi ju kaks kuud siin oldud. Käes on täiesti sügis ning juba paar nädalat on poes jõuluasjad - mandariinid, martsipan, piparkoogid jms. Taanlastel on muide ka selline jõulutraditsioon, et detsembris annavad vanemad oma lastele igal päeval ühe jõulupaki, kus sees on mingine kingitus. Ja kui sa juhuslikult elad kodust eemal, siis on sul toa nurgas kast kinkidega, kust sa igal hommikul võtad ühe. Näh, meie lihtlabased päkapikud, kes toovad vaid maiustusi..
Aga jah, mul on juba piletid ka jõuluks koju olemas. Vaheaeg on siin põgus ja seega viibin kodus vaid 22.12 - 3.01.

Miks mul ei ole traktorilube?

Sain vist nõudepesijakohalt kinga! Nii huvitav, sest seda polegi minuga kunagi varem juhtunud. Paraku ei ole aga põhjus minus, vaid peakokas, kes ühtlasi enamjaolt tegeleb restorani juhtimisega. Ta on eriti kaootiline liibanoni mees, kes alati unustab ära, mis sa talle ütled, kes eriti loogiliselt ei mõtle ja mis peamine - saab sinust alati valesti aru. Igatahes, ta arvas, et ma tulen ühel laupäeval tööle ja mina seda ei teadnud ja siis ta mitu korda peale seda veel vingus, et miks ma ikka tööle ei tulnud. Ja siis ta vingus, et miks ma Londnisse lähen - kuigi ta teadis seda ette. Igatahes, siis ta järsku palkas kolm uut inimest (kuigi tal juba oli 3-4 nõudepesijat) ja nüüd ongi nii, et ta lubas mulle helistada - mis tähendab tema puhul aga seda, et ta ei helista kunagi. Ja nüüd ma siin lihtalt ise mõtlen veel, et kas lähen läbi ja vingun veits, et mis mõttes, või löön lihtsalt käega.
Ega mul aega pole, et uusi töökohtasid otsida. Ja ega see pole ka lihtne. Aga jah, otsitakse tudengit traktorilubadega - miks mul küll pole traktorilube?

Esimene rattaõnnetus:)

Nii, tuli ka see pauk siis ära. Oligi juba imelik, et kuidas on võimalik, et mul polegi veel ühtegi rattaõnnetust olnud, sest õnnetusi siin ikka juhtub. Kuigi on kõik rattateed ja -süsteemid, on liiklus VÄGA tihe ja sellest lähtuvalt tihti ka kokkupõrked jms. Jah, rattasõit on siin nagu auto juhtimine - kõiksugu foore ja teisi liiklejaid ja kõike peab koguaeg jälgima. Päris rets.
Kolmapäeval kutsusin ühe ungarlanna rattasõidule (Eszter, kes minuga Odder Hojskole's koos õppis on praegu paariks päevaks Kopenhaagenit väisamas. Tuli Maj'le külla, ent kohtusin temaga juba ka kahel korral ja nüüd täna saan ka kohe kokku) ja ausalt öeldes hoidsin hinge kinni, tema pärast, sest kui sa oled siin "uus" liikluses, siis sa ikka üldse ei adu, mida teha.
Igatahes, eile siis vedasin keset ööd üht austerlast oma pakikal (Lukas oli samal ajal Rumeenias vabatahtlik, kui mina. Praegu on ta paariks päevaks Kopenhaagenis world music expo'l) ja noh, eks me vingerdasime pisut teel ees, aga siiski, kammoon, vihaga otsa sõita ei ole normaalne! Nii aga tegi üks tropp - sõitis meile lihtsalt hooga küljelt sisse ja siis pani edasi! Me lendasime siruli, rattakorv lömastatud, põlved marraskil. Muud hullu ei midagi.
Jah, üldiselt on taanlased mõistvad ja ei kisenda ega pasunda sulle rattateel sajatusi, kui sa millegagi eksid. Ent alati leidub ka troppe. Rattateel ees koperdavad hiina turistid ärritavad ka mind, aga ma siiski ei ole veel selle peale tulnud, et sõidaks neile õige otsa.

Sina, kes sa sõid ära mu feta juustu..

..olgu sa neetud!

Jah, ma vihkan igasuguseid manistevaid, keelavaid, hoiatavaid kirju, mis inimesed üksteisele jätavad. Ent paraku pidin täna hommikul ka Jensile kirja jätma. Lihtsalt põhjusel, et me lihtsalt ei näe üksteist üldse! Tema tuleb koju ja mina magan juba. Mina lahkun hommikul ja tema põõnab. Ja täna hommikul viskas mul jäädavalt üle, et ta muudkui mu toitu sööb!

London vs Kopenhaagen

London oli tore nagu ikka. Tegin palju linnavaatlusi, jalutuskäike, muuseumikülastusi. Palju aega veetsin bussis, kuna Cyril, kelle pool ööbisin, elas Streathamis, mis on Brixtonist veel kaugemalt lõunas. Ent bussid mulle üldiselt meeldivad - saab mõnusalt aknast välja vaadata ja mõtiskleda. Ent jah - kui kuskile on aja peale minek, siis on bussides ja ummikutes passimine väga frustreeriv.
Londonis on ikka see tänavamelu nii mõnus. Elu keeb ja usun, et isegi Jane Jacobsile (linnaaktivistile, kes rääkis tänava(m)elust) paljuski meeldiks.
Tuiasin ikka ja jälle vanades lemmikkohtades - erinevad turud, Brick Lane, Greenwich, Hyde Park, Southbank, Covent Garden - klassika noh. Avastasin kolm väga toredat uut näitusepaika - Whitechapel gallery, Serpentine gallery ja Barbican. Soovitan! Viimases oli muide Rem Koolhaasi/OMA väljapanek (oioi, urbanisti jumal ju)! Käisin paaris mõnusas baaris ja lihtsalt tuiasin ringi. Joomist oli, kahjuks ei panustanud toidule ja ühtki gurmee-elamust seekord ei saanudki. Kui just mitte arvestada traditsioonilisi pakse friikaid ajalehetuutus.
Jah, London oli mõnus - selline nagu ta ikka on. Elav ja kirgastav. Elamusi pakkuv.
Ent nagu muutub inimene, muutub ka temale sobiv linn. Kui varasemalt oli elu Londonis imeline ja London kui unistus, siis nüüd tuli ikka ja jälle meelde kodune Kopenhaagen. Kopenhaagen kui väiksem, kompakstem, rahulikum, mugavam. London on arrogantne ja ei kohtle sind eriti hästi. Kopenhaagen on elatavam, hubasem ja turvalisem. Kopenhaagenis kimad ratta seljas, Londonis kimad bussi teisel korrusel. Kopenhaageni rütm on rahulikum ja hoomatavam, London on nii kiire-kiire. Londonis saab ühe päeva jooksul teha maksimaalselt 1-2 asja.
Võib-olla olen vana, ent nüüd elaksin ilmselt pigem Kopenhaagenis. Ja elangi. Londonisse tahan aga alati tagasi, ent ehk vaid külla, aga kes teab..

London calling!

Bakterid juustes.

Viimastel päevadel avastasin järsku, et olen üldiselt sisse elanud. Mõnus on see tunne. Omad trajektoorid, toimingud, rutiin.
Just käisin jälle ujumas. Naljakas on see ujula-värk ikka. Kõik rassivad eriti pühendunult ühest basseini otsast teise (kusjuures bassein on siin eriti väike!) - nii totter. Täna mõtlesin, et hea antropoloogilise filmi saaks ujulas - inimesed on veidrad ja huvitavad. Näiteks eriti uljas kiilaspäine mees, kes puudutas kogemata mu kätt ja siis ütles "Undsküld" ("Vabandust"). Ei midagi imelikku, aga see situatsioon oli kuidagi humoorikas. Ja siis üks paks mees, kes järjepidevalt sukeldus täpselt teiste ujujate all. Eriti häiriv. Ja kõik need keelavad ja õpetavad sildid. Ja siis ka veel vetelpäästja-noormees, kes tuli minu juurde ja käskis mul järgmisel korral enne basseini tulekut pea ära pesta. Noh, sest mu juustes olevat bakterid.
Ujulad on lahedad.

Geto, Jens ja askeet

Lõpuks ometi kolisin laupäeval oma uude "päris koju" ära. Järjekordselt elan ma getos ehk siis veits hämaras piirkonnas, kus enamus elanikest on sisserännanud. Igal hommikul hoian hinge kinni, et kas mu ratas on ikka seal. Jalgsi oled ju kui jalutu.
Korterinaabriks on Jens. Sõbralik taani poiss, kes on väga busy-busy. Tegeleb politoloogiaga, töötab konservatiivide parteis. Ta vist on ka ise selline veidi..konservatiivne. Ent lahke, pole midagi halba kosta. Palju teda näinud küll veel ei ole.
Elamistingimused on hetkel veel askeetlikud. Magan eriti õhukesel joogamatil ehk põhimõtteliselt paljal põrandal, pea all käterätt ja tekiks magamiskott (rohkem kui 1 kuu magamiskotis - pole paha!). Lihtsalt ei ole aega, et voodit ja muud atribuutikat orgunnida. (Eile olin näiteks koolis kella 1ni öösel.) Köögis on meil kõvasti tiksuv vana sloveenia pliit (ei oska taimerit maha võtta) ja plastiknõud. Ka Jens pole veel korralikult sisse kolinud.

Rigas Balzams

Mis juhtub, kui on reede ja sa oled kella kahest päeval alustanud väikeste õlledega, olles terve nädala istunud vaid koolis ja ehitanud maketti ja siis sa istud ikka veel reede õhtul kell 22 koolis ja ehitad maketti, samal ajal kui teised on juba ammu ammu "reede baaris" (siin on iga teaduskonna juures oma nö. tudengibaar, mis on lahti reedeti ja kus on odav õlu. Kõik need "reede barid" võistlevad omavahel ja eelmisel aastal oli meie teaduskonna baar kõige parem "reede baar" tervel Taanimaal. "Reede baar" on alati rahvast pungil täis, enamasti väga purjus taanlasi. Iga normaalne tudeng läheb igal reedel kasvõi korraks sinna baari. See on põhikoht. Mina olen siiani käinud kaks korda).
Juhtub see, et sa väntad unisena koju, ent jõuad hoopis kodu asemel baari nimega "Bar", kus on menüüs Leedu õlu + hapukurk (mille peale kohalikud õhkavad, et oh, milline äge eksootika ja kõik tellivad endale kalli raha eest ühe viina ja hapukurgi) ja Rigas Balzams. Juhtub see, et sa tantsid oma muusika järgi Kopenhaageni tänaval. Juhtub see, et sa istud ja mängid täringumängu traditsioonilises taani vanakooli baaris (kutsutakse neid botega vms. Need on sellised vanad lihtsad baarid, kus vanemad ja lihtsamad inimesed kaanivad õlut ja kuulavad süldimussi. Hipstereid seal ei ole). Juhtub see, et sa musitad väga noore ja väga sõbraliku kanadalasega, kes ühtlasi palkas su nõudepesijana tööle. Juhtub see, et sa jõuad koju poole kolmest..ja ei ärka hommikul üles, et minna ekskursioonile muuseumidesse ja Kopenhaageni äärealadele.
Sellised need reeded juba kord on.

Kool

Kell on kaks. Oleme koolis ja ehitame makette. Joome õlut. On reede.

Louisiana

Veel üks suurepärane muuseum siin on Louisiana. Tegu on moodsa kunsti muuseumiga, mis asub Kopenhaagenist veidi väljas, mere ääres. Imeilus maastik ja park + suurepärased väljapanekud. Hetkel oli seal väga väga hea arhitektuurinäitus "Living" ning näiteks ka Cobra rühmituse kunst.

Kuulsa Taani staararhitekti büroo BIG interpretatsioon tänapäevasest elamisviisist.

Sisse sai astuda Le Corbusier' kavandi järgi ehitatud modernsesse suvilasse.

"Dormitory". Ülerahvastatud maailmas elatakse väikesel privaatsel pinnal suures ühises elamus.

Aga vee taga on Rootsimaa..

Thumbs up! Louisiana on äge!

Kool ja ostuhullus

Ma olen vist natuke juba soigunud, et ega see kool siin praegu ka just kõige suurem väljakutse ja kirg ei ole. Ilmselt olen ise juba liiga kriitiline ja ootan ainult midagi väga head ja kvaliteetset - kõiges, ka kõrghariduses. Ei viitsi enam suvalisi asju sisse ahmida, sest informatsiooni on niigi palju. Niisiis jah, veidi tundub, et need esimesed ained, mis siin mul on, ei anna mulle suurt midagi uut juurde - palju kordab tervet eelmist aastat ekas. Aga olen veel ootel ja vaatan, mis juhtuma hakkab. Selles kõige põhilisemas aines (urbanism studio) ei lähe meie grupil eriti hästi - oleme selline suhteliselt luuserite kamp, kellelgi ei ole hiilgavaid ideid. Reedel saimegi ainsana eriti räiget kriitikat õppejõududelt. Olime siis kõik veidi masenduses - kes läks christianiasse õlut jooma (mina!), kes jõi õlut üksi kodus (1 taani poiss) jne.
Täna aga läksin hoopis raha raiskama. Ma ei tea, kukkus kuidagi nii välja, et olin mingis ostukeskuses, millel oli sünnipäev ja siis ma ostsin sealt allahinnatud šokolaadi ja siis kogemata juhtusin Body Shop'i, kus läksin täiesti hulluks ja ma ei tahagi tegelikult rohkem mõelda, et mis summa ma nende kreemide ja võiete ja geelide alla matsin (Nele, mõistan su sõltuvust täielikult). Aga need totsikud ja potsikud on nii armsad ja mulle meeldib kõiksugu asju endale peale võiata. Jah, mulle meeldib, et mul on kodus kõiksugu purgikesed. Ja siis ma ostsin veel lõnga ja käärid, et parandada oma villasokke, ent koju tulles avastasin, et mul on liiga pisikese silmaga nõel. Neetud. Ja siis ma ostsin ka veel ujula 12-korra kaardi, sest mul on villand, et ma ainult vitsutan magusat ja kohvi ja istun. Tunnen end suht sellise lödiseva ja vormitu mereelukana..kalmaar vms. Homme hommikul mõtlesin, et lähen ehk enne kooli ujuma (kell 7!), aga ma vist homme siiski ei viitsi. Teen seda ülehomme!

Pildikesi Kopenhaagenist