Parafango ja trenažöör

Reedel käisin parafangos. Mõtlete, mis uhke asjandus see? Teile teadmatutele teadmiseks- parafango on selline asjandus, et esiteks mökerdab keegi tädi teile säärtele tulist muda ja siis keerab te jalad toidukilesse nagu muumial, siis lajatab peale veel paar prisket villatekki ning jätab teid siis niimoodi üksi lebama. Mis mõte on parafangol ma täpselt ei teagi, jalad olid küll siidised. Aga enam ma küll ei lähe ja ka seekord on süüdi ainult mu oma õde, kes käskis mul minna parafangosse, kuigi ma tahtsin vaid korteris molutada ja telksu vahtida.

Kodus Raplas ootas mind aga trenažöör. Isa on vanadusest ogaraks läinud ja ostis kuskilt pruugitud trenažööri. Keegi teda ei kasuta, seisab siin väärikalt antiikse klaveri kõrval. Eile õhtul siis mõtlesin, olles päev otsa söönud rosoljet ja liha ja kapsast ja torti, et teeks ühe treeningsessiooni. Sama kiirelt ent ronisin ka maha tagasi, oli igav.

Sellega lõppes eksperiment: ma olen naine.