Palju õnne, Odder Hojskole!

Eile sai kool 120aastaseks. Selle päeva tähtsusest sai aimu juba hommikusöögilauas, kus tavapäraste roogade juures ilutses ka martsipanikook. Nämm, oli maitsev küll. Ja siis kella poole 6st pidi meil algama 'very very very special dinner'. Palju igasugu võõraid nägusid, kenade pidulike riietega, tolknes koolimajas. Ja isegi taani lipp oli heisatud vardasse. Ja siis kui läks söömiseks, siis võõrad külalised kutsuti sööklasse ja meile, närustele õpilastele, öeldi, et minge istuge raamatukogus! Ehk siis meile oli laud kaetud raamatukogus/arvutiklassis. Söök oli tore küll, 4-käiguline. Ja eriti suurepärane oli tasuta vein, mida me siis sinna arvutiklassi tarisime ohtralt. Niisiis, jõin ja sõin ma kõvasti ja täna ärkasin üles tugeva jõulupühadetundega- kõht nii täis, et sellest jube paha olla.
See selleks.
Praegu on meil käsil teine projektinädal ja minu sellekordseks aineks on vesivärvidega maalimine. Tuleb tunnistada, et põhikooliaegne pidev vesivärvidega plätserdamine (Ilmselt olid just vesivärvid koolis nii popid, sest need olid kõige odavamad. Need guaššid olid ikka kallid. Ja kuivasid ära kah.) on ilmselt hea praktika ja loonud soodsa pinnase, et minust võiks saada vesivärvikunn. Ja seda ma ka olen. Ojaa! Lõpuks olen avastanud oma talendi- vesivärvid!
Muidu on mul vahel ikka väga igav. Näiteks praegu. Igav on. Käisin korra saviklassis, ent ei viitsi ka alatasa askeldada. Ootan juba reedet, sest siis sõidan ma hoopis Hamburgi ja kohtun seal Reginaga ja lähen Röyksopp'i kontserdile ja üldse lõbutsen. Jah, kas kuulete, lõbutsen!