Viinerisoust.

Täna lõpuks kohtusin Häliga (kunagine sõbranna Wageningeni päevilt), kellega ei ole kahe kuu jooksul õnnestunud kohtuda. Veider, kui kiired on ikka inimeste elud. Ja nüüd siis kohtusime ja nagu ei olekski paari aastast vahet - sõime tatraputru ja viinerisousti ja kohupiima virsikutega. Tal käis just ema külas:)
Rääkisime Eestist ja Taanist ja maast ja ilmast. Polegi ju muidu eesti keelt rääkinud eriti.
Täna tikkuski järsku ennist ligi pisike melanhoolia. Külastasin rõõmsalt ja päikeses üht koolikaaslast, ent ta oli oma mõtetes kuidagi väga eemal ja tegeles koduste asjadega ja see mõjutas mind nii tugevalt, et ma ülejäänud päeva olin veidi nukker. Naljakas, kuidas mõned inimesed, keda veel sugugi isegi ei tunne, järsku väga sügavalt suudavad mõjutada.
Aga nüüd on kõht täis ja vahel ei olegi muud keerulisemat vaja.