Põskkoobas vol.2

Ongi.
Juba poolteist nädalat põen tüütut nohu ja kurguvalu. Puhkuseks ja korralikuks uneks aega ei ole olnud ning hästi ei mõjunud ka ilmselt märjad jalad, hulganisti alkoholi ja väga vähesed unetunnid Pariisis. Täna hommikust lõi valu lõualuusse ja tagumistesse hammastesse. Tuikab ka kõrv. Kiire vana hea haiguste guugeldamine ja endale diagnoosi panek. Ent kuna miskipärast on mul lapsest saati mingi põskkoopapõletikuhirm (jah, ema, miks meid on hirmutatud põskkoopapõletikuga?) ja kuna pole absoluutselt aega ka haige olla, siis kobisin täna õhtul valvearsti juurde. Elavas järjekorras kaks tundi istudes ja oksendavaid-nutvaid sülelapsi vaadates, hakkasin küll mõtlema, et ehk ei peaks ma oma pseudoprobleemiga laupäeva õhtul haiglas passima ja briti krimiseriaali jõllitama. Lõpuks kutsus lahke näoga vanem arstionu mu siiski kabinetti ja loomulikult kinnitas mu enda tarka diagnoosi - põskkoobas. Peale taanikeelse põskkoopapõletiku-sõna õppimist (mille ma loomulikult kohe unustasin), kirjutas onu mulle kohe kiirelt välja antibiootikumid. Häli oli mind enne hoiatanud, et seda teevad nad siin eriti kergekäeliselt ning nõnda ma siis püüdsin kõvasti arutleda, et ehk aitab ka sidruni söömine ja vee ninna tõmbamine ja saun (olen ma ju loodusravifänn ja antibiootikume pole elus muide kunagi võtnud!). Ent onu raputas vaid pead. Murelikult küsisin, et kuidas on lood alkoholiga (sest Liina tuleb ju mulle neljapäeval külla), ent arstionu hüüatas rõõmsalt, et pole probleemi - joo palju tahad. Sellised need taanlased ongi - isegi arstid - joovad nagu loomad. Eks ma siis esialgu jään kindlaks Eestis levinud teadmisele ja alkoholi ei tarbi. Neljapäevast ehk orienteerun Taani meditsiinitarkustele tuginedes.