Kopenhaagen on nii tore ja vahel ma mõtlen, et siin võikski ju elada, ent kas pole mitte inimesed üldse kõige tähtsamad? Mitte koht ja paik, vaid inimene. Et kas ma mitte ei raiska ühte tervet aastat oma elust eemal inimestest, kes tegelikult on mulle kõige olulisemad? Mul on ju lihtsalt maailma kõige suurepärasemad ema ja õde. Tõesti, nii ägedad on nad! Ja siis mu sõbrad kõik Eestis. Mu ümber on nii head inimesed, kelle peale saab alati loota, kelle puhul tean, et nad hoiavad mind. Ja samas on mul loomulikult head inimesed ümber ka siin. Ja võib-olla ei ole ka see füüsiline kohalolek kõige olulisem, ent siiski - vahel siiski mõtlen, et kas pole see valik veidi tobe. Elu ju nii lühike.
Olen mõelnud, et pikemad võõral maal elamised on nüüdseks läbi. Sisseelamine ja nullist alustamine oli seekord raskem kui kunagi varem. Ehk seegi märk, et aitab küll! Ent miks jäi mul siis ikka veel miski kripeldama ja pidin järjekordse tulevikuplaaniga end siduma? Ei, lõplikku seotust veel pole. Ent tuleb otsustada - kas tulla ja jääda või olla ja jääda või minna ja avastada. Äkki ikka peab veel kord minema..? Aga see tundub nii tobe, nii irratsionaalne, nii ebaloogiline!
Kas ma siis tõesti põgenen millegi eest? Või mida ma üritan leida? Kõik tundub ju olevat kodus olemas.
Päris palju mõtteid viimasel ajal, tundub et.
teisipäev, 13. märts 2012
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
kle mis imelikud sissekanded need siis nüüd on, nii melanhoolne nii mitte-kaielik.
muidugi mine, ma lähen vist ka... pärast tuleme tagasi, siis räägime mis nägime. üksikud südamed.
oot kesse läheb kuhu?
:)
ja melanhoolia on ka minulik, mul need tujud ju hüppavad üles ja alla, üles ja alla.
Postita kommentaar