Spring Break vol.2

Seal kauni Cortezi mere ääres ööbisime esimesel öösel üsnagi peenes hotellis (sest jõudsime tollesse linnakesse/külakesse nii hilja öösel) ja siis suundusime mere äärde telkima, leides täiesti üksiku koha, kuhu pääses vaid mõõna ajal. Ilus. Maastik oli nii kuiv ja maa tolmas ning sinises merevees istusid kivised saared. Muidu oli linnake üsnagi välja surnud ja oli tunda, et kõik panused on kohe algava turistihooaja peal. Sularahaautomaati (kaardiga loomulikult maksta ei saanud, oh meid naiivseid) tolles linnakeses ei olnud ning seega tuli kogu aeg mõelda mingeid skeeme, et saada raha. Näiteks et ostad ühest ainsast poest, kus sai kaardiga maksta posu asju ja siis saad mingi tšeki ja siis sellega lähed teise poodi ja maksad jms. Kohalikud skeemid.

Selline olustik valdas siis selles külakeses. Ilm oli palav, ent vesi jääkülm. 

Kuna snorgeldada meil ei õnnestunud (sest külas olev ainus snorgeldamist organiseeriv mees Ricardo oli alati kuskil ära ja kui me neljandat korda ta koju kobisime ja ta mingi perekonnaliige või sugulane jälle ütles, et teda pole, siis meil sai villand) ning lõpuks hakkas meil üksiku saare elust lihtsalt igav, seega suundusime tagasi põhjapoole. Otsustasime minna mägedesse. 

Sõites läbi lõputu kõrbe. 

Ööbisime mägimajakeses ja tegime lihtlabase ahju peal quasadillasid. 

Ja mägedest suundusime veiniorgu, kus loomulikult tahtsime degusteerida kohalikke veine, teades et ilmselt saab degusteerimisest küll kaanimine hoopis, mis ka juhtus. Teadsin kohe, et võtta ka teine veinidegusteerimine on viga. Ja siis kui veiniistandus sulgeti ja me ainsate külalistena veel nende aias istusime ja tasuta poonusena saanud veini rüüpasime, siis olid juba ka pulgad läinud. Ärkasin keset ööd imelikus motellis, seljas kõik riided, jalas tennised ja suus väike armas ropsimaik. Ega Alejandro ja Ericagi paremad ei olnud, ent siiski suutsid nad koju sõita ja motelligi võtta. Auto oli küll pargitud viltu täiesti ukse ette ja umbes 30 cm majast. 

Sel momendil oleks ilmselt pidanud veiniklaasi juba käest panema. 

Ja juba oligi nädal aega spontaanset ringi vuramist, imemaitsvaid sööke (kalatacod, vähjaburritod, krevetisalatid jms), päikselist ilma ja muretut vaheaega läbi. Andsime tagasi armsaks saanud auto ning oligi aeg seista 3 tundi piiripunktis, sest ega maailma kõige intensiivsemas piiripunktis ei saagi ju paremat loota. 

Ja olimegi tagasi USAs, kus kõik oli jälle täiesti teistmoodi.