Kohe peale mu südamemurdumise õhtut oli mul see rattaõnnetus, kust ma ent saabusin kohe Erica ja Alejandro (meist on saanud selline naljakas sõpruskolmik) aeda, kus mind ravitseti ohtrate mojitodega. See selleks. Nimelt oli siis Fremontis kurikuulus igaaastane paljaste jalgrattaparaad ehk siis posu kehamaalingutes paljaid hipisid, noori kui vanu, ratastega kimamas mööda Fremonti, mustmiljon pealtvaatajat juubeldamas tee ääres. Olgem mureta, ma paljana ei esinenud (ehkki Erica püüdis mind talvel veenda osa võtma), ent lahe oli too Ameeriklaste Jaanipäev siiski.
Järgmisel hommikul põrutasin ent spontaanselt Vancouverisse, kus pidin kohtuma Montrealist päris Joanie'ga, kellega elasime 5 kuud koos 5 aastat tagasi Walesis! Viimased uudised olid mul temast, et ta kolis koos Jasoniga (kes elas ka meiega Walesis) Kansasesse ja nad abiellusid seal. Olid nagu armastuse võrdkujud. Niisiis, võtsidki kaks Joanie hipist sõpra (jooga-meditatsiooni-massaaži tüübid) mu auto peale ning viisid pisikese kleidikese ja kotikese väel teab kui kauaks Vancouverisse. Lõpp-kokkuvõttes jäin sinna kolmeks päevaks. Tuiasime linna peal, ööbisime hostelis, jutlesime. Ja oli mõnus vaba olemine. Ja sain kuulda, et Joanie ja Jason olid poolteist aastat tagasi suure draamaga lahku läinud. No ei sobinud see argipäev Kansases.
Ja siis ma tulin Vancouverist tagasi ning andsin oma rattaosad taaskasutusse. Nimelt öeldi mulle, et ratta raam on väänatud ja ei tohiks temaga enam sõita. Nüüd ei olegi mul enam ratast (ent vististi saadab kindlustus mulle varsti postkasti priske tšeki 300 dollarile, mille peale küll Alejandro ütles, et ma oleks pidanud küsima 1000).
kolmapäev, 3. juuli 2013
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Selle viimase osa peale väike tõsieluline lugu: keegi tartlane leidis kunagi krooniajal maasta 2 sajakroonist. Esimene emotsioon oli rõõm. teine (ja kiirelt järgneb) aga pettumus, et miks küll 1 neist rahatähtedest ei võinud olla viiesajane ;)
Postita kommentaar