Laiskus ja igavus ja hallus

Ma ei ole ju enam pikalt siia miskit kirjutanud. Lihtsalt ei viitsi. Igatahes, mu Euroopa tuur 2008 lõppes edukalt. 3 nädalat, 6 välisriiki, 6 erinevat transpordivahendit, 7 endist EVS vabatahtlikku. Olin väsinud, ent rõõmus. Kuigi ilm polnud ehk päris backpackerile sobilik ja kõik ei õnnestunud nii, nagu algselt plaanisin, oli siiski see üks tore retk.
Siis tulid jõulud. Sel aastal tulid nad teistmoodi. Traditsiooniline tütarlaste õhtusöök oli juba teistmoodi. Täiesti uus menüü esiteks. Samas kerkisid õhku ehk küsimused üldse selle traditsiooni tulevikust. Ka kodus olid lood teistmoodi. Segaduste ja muutuste aeg varjutas jõulutunde tekkimist. Samas 24. dets oli täiesti tavapärane- sõit Vändrasse vanaema juurde, metsik söömisorgia, pimenemise hakul jalutuskäik surnuaeda ja kirikusse, kinkide jagamine. Au sees vanad traditsioonid.
Nüüd on pühad läbi, nagu neid ei oleks olnudki. Ja passin igavuses. Ei tea, enne nagu ei olnud igav, nüüd järsku tunnen ent suurimat igavust ja hallust.
Ahjaa, vahepeal kandideerisin ka mingile tööle. Ei tahtnudki seda tööd tegelikult. No kui ma üldse tahaks praegu mingit tööd, siis ma tahaks just seda tööd, ent ma ei taha ju praegu üldse mingit tööd. No ega ma seda ei saanudki (endale kusjuures üllatuseks), aga vähemalt sain siis kiiremini oma sisemistest lõpututest heitlustest jagu ja kukkusin lennupileteid ostma.
Seekord lahkun Walesi. Võib-olla tõesti on see põgenemine millegi eest, mingite küsimuste edasilükkamine, ent tsiteerides klassikuid, "ei koti". Teen, mis tahan. Ja kui mulle meeldibki jälle minna, meeldib tõusta lendu ja lennata, alustada täiesti uuesti valgelt lehelt, siis seda ma ka teen.
Ma ei tea..millal siis veel teha spontaanselt asju, mis pähe tulevad, kui mitte nüüd..