On the road again, lalalalalala.

Olgu, aitab sellest laiskusest, igavusest ja hallusest. Tegelikult oli Raplas ka vahelduseks päris tore. Oli tore panna proovile oma siseviimistlaja oskused ja seinu värvida. Oli tore panna proovile oma kulinaarsed oskused ja aegajalt emale mingeid roogi valmistada. Oli tore peaaegu, et igal õhtul Ülejõele kooserdada. Või siis Künnapääde residentsis vedeleda ja nende komme hävitada (või tuuri panna mõned Kaisa isa veinid). Oli tore lihtsalt kolm kuud käia dressides, mõtlemata üldse kuidas ma välja näen. Oli tore, et oli lumi.
Kuid kui kaua sa elad nii, teades, et igal hommikul äratab sisemine kell sind poole 10st, et siis sa kooserdad kööki ja teed kohvi ning võileibu, loed veidi ajalehte või kuulad raadio 2 hommikuprogrammi, paned riidesse ja jalutad toidupoodi, tuled tagasi koju ja valmistad lõunat, siis äkitselt saabub õhtu, naased Hokkonenide poolt koju, istud voodis teki all ja loed lehte või raamatut, kuni uni su niidab ja seda juba südaööl..? No ei saa ju igavesti. Igav rutiin.
Kõik uus, kõik uus, septembri..jaanuarikuus. Istun lennujaamas ja mugin võileiba. Rukkileivast. Veidi veel ja minek. Juba homme alustan jälle täiesti valgelt lehelt. Täiesti uus riik, uued inimesed, uued tegevused, uus mina (?). Wales, siit ma tulen!