Mis veel juhtunud on.

Eile saabus kõik see posu umbes 60 õpilast ja 20 õpetajat ja kohe algas ka usin programm. Saime piiblit meenutavad paksud laulikud ja kohe laulsime sealt mõned palad, direktor pidas kõne ja siis sõidutati meid jälle mere äärde, kus anti kooki ja teed ja lauldi veel mõned poplaulud. Õhtul istusime põhiliselt rahvusvaheliste õpilastega ja mõtlesime, et mida teha võiks. Ja siis ungarlannad seletasid õhinal tapmismängu, mis on peaaegu et sarnane meie maffiaga, ja siis me mängisime veidi seda. Oli suhteliselt lõbus, ehkki enamus mängijatest ilmselt väga mängu põhimõtteid ei adunud ja mäng sarnanes suht kaosega. Siis läksin magama, ent miskipärast ei jäänud üldse hästi magama. Oli see äkki lihtsalt see, et järsku oli toas toanaaber. Paulina Poolast. Pauline on selline poisipeaga enesekindel sotsioloogia magistrant. Ei teagi, tundub huvitav inimene ja pole mingi suvaline tsikk, ent samas pole meie vahel mingit erilist sõprusesädet. No on ju nii, et mõne inimesega kohe plaksti on ja teistega pole. Aga eks vaatab veel, kuidas meil minema hakkab.
Hommikul äratus 7:00 ja siis sööma 7:30. Nii hakkabki nädalapäevadel olema. Neetult vara ikka. Hommikusöögiks ei olnudki aga ainult võileivad, vaid ka jogurt ja müsli ja puder! Nagu unistus! Ja siis me kuulasime muudkui kõikide ainete tutvustusi, mille järel tundusid kõik ained nii toredad, et tahaks kohe kõiki võtta. Ja siis kell 12 oli lõuna, mis ka igal tööpäeval nii olema hakkab. Lõunaks olid igasugu erinevad salatid ja leiba jms. Väga väga maitsev oli! Ja siis kuulasime veel ainete tutvustusi ja siis mängisime mingit naljakat puu kurikatega viskamise mängu.
Siis veidi molutamist ja nüüd just oli õhtusöök. Jube jube maitsev. Sõin jälle priskelt.
Oeh, söögid on siin lihtsalt nii-nii head, et ma peaksin vist siiski hakkama jõusaalis käima. Ja kohe varsti hakkab jälle mingine tee-koogi paus. Oeh.
Täna koostasime siis lõpuks ka kõik oma isiklikud tunniplaanid. Mina võtsin sellise kunsti-suuna. Kuhjasin oma päevad täis kõiksugu joonistamist, graafikat, maalimist, keraamikat ja ka fotograafia. Siis võtsin ka kohustusliku taani kultuuri aine ja vabatahtliku taani keele. Ja siis veel jooga võtsin ka. Ületan praegu suuresti normaalset ainete mahtu. Ei teagi, eks katsetan, kas nii ikka jaksab. Ent praegu mõtlen küll, et äkki ongi hea olla igasugu ainetega hästi palju seotud ja siis vahel teha ka omi isiklikke asju. Ei viitsi niisama ka passida. Aga tõsi ta on, et see tohutu organiseeritus ja fikseeritud programm võib ka mingi hetk närvidele hakata käima. Ja tundub, et õhtuti ei jaksagi vist niisama enam hängida, lihtalt vajud voodisse.
Uusi inimesi on ju ka. On vahvad kaks uut ungarlannat. Nad on sellised naeratavad ja agarad ja sõbralikud ja toredad. Siis on veel 1 vaikse loomuga ja hästi pikk ja peenike lätlanna, kellega ma tegelikult eriti ei olegi veel rääkinud. Ta on just keskkoolist tulnud. Ja siis on tsikk ja kutt leedust, kellega me ei ole veel isegi nimesid vahetanud. Nad koguaeg hängivad koos ja tunduvad ka suht tagasihoidlikud. Ja siis on posu taanlasi, kellest enamus on vist just keskkoolist tulnud. Noh, sellised lapseohtu. Aga armsad ja sõbralikud ja mõnda nime ma ka juba tean, aga raske (tüütu) on koguaeg kõikidega sama esimest tutvumisjuttu rääkida. Kõik võiks selle sama mula kirja panna ja siis selle paberi endale näiteks selja peale kleepida.
Täna enam suurt mingit programmi ei ole. Taani rahvatantsu hakkame tantsima veel.

Ahjaa. Kunagi käisime (tundub, nagu oleksin siin olnud juba terve igaviku) ka Aarhusis. See on hästi vahva linnake. Tudengi linn. Oli päikseline päev ja me niisama tuiasime ringi ja siis võtsime ka tasuta linnarattad, ent need olid mingid imelikud rauast kolakad ja meie väike ringsõit tundus suht ohtlik ja siis me kiiresti ka loobusime ratastest.

Selline tagasihoidlik Aarhusi vaade

These are the free bikes