Saabumine.

Jõudsin kohale Kopenhaagenisse ja käisin vetsus ja võtsin oma kohvri ja siis kohe uurisin, et kuidas saaks Aarhusi ja ostsin rongipileti ka kohe ära. Veidi ootamist ja 3,5tunnine rongisõit võis alata. Rongis kuulasin Vaiko Epliku uut plaati, mis on täiesti erinev ta eelnevast saagast. Selline palju melanhoolsem ja romantilisem ja alguses mulle nii palju ei meeldinudki, aga ma olen seda juba mitu päeva muudkui käianud ja üha rohkem hakkas meeldima ja nüüd juba peale tänast meeldib väga. Siis sõin ka kodust kaasa võetud võileiba rongis ja tahtsin kangesti peale haugata värsket kurki, ent mõtlesin, et äkki ei ole see kohane. Rong oli nimelt täitsa rahvast täis ja mu kõrval istus ka üks naisterahvas. Küpsiseid sõin aga küll ja ajasin ka küpsisepuru igale poole istmele. Aga muidu kulges rongisõit uljalt ja kiirelt. Rong kimas nagu tuul.
Aarhusist pidin veel ühe rongi võtma Odderisse, ent Jasper (või oli ta Jesper?) saatis sõnumi, et minuga samas rongis on ka kolm tšehhi ja et ta tuleb meile ise järgi. Luksus. Kohe jaamas nägin kahte tumedapäist kange silmameigiga kaunitari ja siis veel ühte tšehhilikult soniga tüüpi ja kohe mõtlesin, et nood on vist need tšehhid. Olid ka. Ja Jasper oli ka sõbralikult vastas.
Autosõit kulges vaikselt. Kõik vahtisid lihtsalt aknast välja, kuigi tegelikult midagi väga põnevat ei olnudki. Ja tšehhitarid klõpsasid ka aknast mõned fotod. Aarhusile oleme väga lähedal. Kõigest kuskil 20km. Aga no neetud ühistransport on jällegi kallis. Nõme.
Jõudsime kooli ja siis Jasper hakkas meile kohe majatuuri tegema. Ah kõigepealt sõime ka võileibu, mis oli suhteliselt kahtlane ettevõtmine, sest kõik (s.t. mina ja kolm tšehhi ja Jasper) olid üpris vaiksed. Nii võis kuulda isegi inimeste neelatusi. Üpris ebameeldiv ja piinlik. Muideks tšehhid on kõik tegelikult omavahel sõbrad. Nad oleks siis võinud ju muliseda.
Odder Hojskole on selline mitmest väiksest madalast punastest kividest majade kogum. Majad põhimõtteliselt kõik omavahel ka ühendatud. Siin asub kõik. Klassiruumid ja kontor ja magamistoad ja söökla ja kööginurgad ja kõiksugu istumiskohad ja diivanid ja väiksed nurgakesed. Aga igatahes toimub kõik peaaegu et ühe katuse all. Kogu elu vaat et majast väljumata. Siin on ka jõusaal ja spordisaal. Aga basseini ei olegi! Tahan basseini! Jõusaalis võiksin küll hakata käima nii palju, kui tahaksin, aga ma ei taha. Jõusaal on nõme.
Ja siis me kuulsime veel Jasperilt kõiksugu informatsiooni, mida oli korraga liiga palju ja mu reisiväsimusest peakene (mul üpris pikk reis ikka seljataga: Rapla jaama buss- rong Tallinnasse- tramm Viru keskuse juurde- buss lennujaama- lennuk Kopenhaagenisse- rong Aarhusi- auto Odderisse) peab seda kõike nüüd veel seedima. Programm saab alguse alles aga pühapäeva õhtul kell 18. Seniks oleme vabad. Enamus inimesi saabubki pühapäeval. Minu toanaaber ka (jube hea, et seni olen üksi toas. No tõesti ei viitsiks kellegagi nii palju hetkel veel suhelda), kelleks saab olema poola tüdruk! Praegu on peale minu ja tšehhi kolmiku siin veel ungari tšikk koos emaga ja siis veel mingi ungari paarike koos vanematega (mis värk on ungarlastel, et neil kõigil vanemad kaasas on??), aga toda paari ja nende vanemaid ei ole ma veel näinud. Ja siis homme saabub vist veel kaks tšehhi. Jeebus, mingi tšehhide uputus. See tšehhi tüüp näitas end küll juba tüüpilise tšehhina ja sammus minust just uljalt mööda ning kuulutas, et tema läheb poodi midagi joodavat ostma. Tüpisch ma ütlen. Aga võta näpust, just tuli tagasi nukralt. Lääne-Euroopale iseloomulikult oli pood kinni. Odavaid tšehhi sigarette nad ju võtsid kõik lademetes kaasa. Näe oleks siis võinud ka alksi kaasa tarida.
Muidu tuleb veel posu lätlasi ja leedukaidki. Ja ungarlasi saab ka kokku mingi posu. Olen siin suht üksik hunt. Eksootika noh. Mul on kurb ainult, et Iraagi ja Bangladeshi noormehed ei saanud viisat ja ei tulegi. Ja Islandi poiss ei tule ka, sest on majanduskriis. Kurb. Nii tuleb leppida Ida-Eurooplaste ja muidugi taanlastega.
Nüüd ma vist lähen siis hoopis magama. Oma vängelt dušigeelilõhnalisse tuppa. (Nimelt mul oli dušigeel kotis lekkinud ja kõik voolas uljalt kotti ja nüüd ma just küürisin ja pesin asju puhtaks. Vänget haisu ent tuba täis.)
Vaatab siis, mis homme saab. Ent tõsi ta on, et iga algus on tegelikult veits rets. Noh, kõik on sellised 'ei tunne kedagi-ei tea midagi'. Et pole nagu veel vaba ja kodune. Loodetavasti tuleb see vabaduse ja kodu tunne varsti. Head ööd.