Õppida on tore!

Plikad.

Keset linna mängis mingi taani bänd ja me leidsime ühest nurgapoest suhteliselt odava veini.

Arhusi vaade.

Üks itaallane kutsus meid tuppa kohvile.

Huvitavad näoilmed.

Eile oli hästi tore koolipäev. Esiteks keraamikas proovisin esimest korda seda spetsiaalset tiirlevat ratast ja läbi raskuste valmisidki kaks esimest potsikut. Käed peavad sellel masinal töötades küll hästi delikaatsed olema ja hästi ühes asendis ja kõvasti paigal. Minu käed ja sõrmed on aga suhteliselt töntsid, nii ma siis jändasin selle ketta taga. Üks vale liigutus ja kausist tekib lopergune plötserdis. Aga on lootust. Kui ikka 4 kuud õpin, siis ehk tulen tagasi ka suhteliselt sümmeetriliste anumatega.
Siis oli joonistamine, kus me joonistasime kasti. Tegin seda hästi kaua ja uimerdades, ent lõpuks oli paberil üks ruumiline kast.
Ja siis oli modelli joonistamine, mis tuli ka hoopis paremini välja kui eelmisel korral. Täitsa inimkogude moodi kritseldused. Äge!
Vahepeal küsisin muide juurde uue filmi ja hakkasin uuesti pilte tegema, sest mu esimese filmiga oli midagi lahti. Või siis kaameraga. Terve film oli liiga hele, ilma suuremate kontrastideta. Ma siiski ilmutasin ühe pildi. Suhteliselt igava ja halli pildi enda jalgadest. Ent tore on enda tehtud fotot paberil näha. Et oledki ise kõik o-st teinud.
Ja siis täna analüüsisime maalitunnis mingeid maale ja siis ka õppisime veidi värvide kohta ja nüüd mul jäi üks vaikelu pilt pooleli. Äkki lähen veel ööhakul ise ärklikorrusele ja maalin veidi. Noh, selline hipi olengi.

Vahepeal käisime ka plikadega Arhusis, kus oli mingi festival. Mõned pisikesed lavad me ka leidsime, ent ei midagi niivõrd erilist. Ja pidevalt sadas ka vihma. Õhtul olid meil aga piletid mingile nüüdistantsuetendusele. Mingi itaalia trupp. 4 naist tantsisid ja rääkisid lootusest. Ja kuidagi mõjuv oli see tükk, kuigi alguses ma olin suhteliselt skeptiline. Et äkki on selline loosungilik asi ja üldse eriti modernne värk. Aga oli tore.

Üldiselt on nii, et siin on tekkinud selline mõnus rutiin. Iga päev ärkan üles ja siis söök ja siis tund ja siis söök ja siis veidi jutuajamist ja siis tund ja siis kohvipaus ja siis tund ja siis jutuajamist ja siis söök ja siis filmivaatamine ja jutuajamine ja teejoomine ja võib-olla ka jõusaal. Aga samas mulle praegu selline armas rutiin meeldib. Pole midagi halba öelda. Aeg läheb ainult väga kiiresti. Juba jälle homme ju neljapäev, mis on peaaegu nagu nädala lõpp. Nädalavahetusel läheme tütarlastega ülesse põhja. Üks noor ja uljas taani tsikk pakub öömaja ja siis lähme vaatame mingeid ilusaid paiku ja tagasi tuleme alles pühapäeval.