Ai-ai, peavalu. Vol.2

Ma ei tea. Üldse ei oska juua enam. No pole see joomiskunst küll asi, millega kiidelda, ent tunnistan, et olin varem tubli jooja. Tippaegadel nii kolm pudelit veini näkku. On see nüüd siis vanus või mis see on, aga üldse ei kannata jooke enam. Nõrk olen, nõrk. Eile käisin teist korda kohalikus pubis, kus neljapäeviti on kahetunnine happy hour, mille vältel saab 50 taani krooni eest juua nii palju õlut, kui sisse mahub. Mõni õpilane käib igal neljapäeval, mulle piisas senini ühest korrast, ent eile siis läksime jälle. Oli lõbus, oli ohtralt õlut. Liigagi ohtralt. Kõht ähvardas lõhkeda ja nii kui lõppes happy hour, otsustasin ma, et olen nüüd juba küllalt purjus ja kõndisin minema. Tagasi kooli siis. Täna hommikune joonistustund enam nii lõbus ei olnud. Tindi ja sulepeaga päevalille joonistamine ei tulnud täna hommikul sugugi välja. Nüüd ma ootan õhtusööki ja mõtlen, et ei võta peavalurohtu. Mis neid ravimeid ikka pruukida!

Muidu on kõik vanaviisi. Noh selline meeldiv igapäevarutiin, kus kõik on täpselt teada. Ja see rutiin ja suhteliselt üllatustevaene elu võib ju mingitel hetkedel tekitada veidi frustratsiooni, ent samas tekitab veel suuremat frustratsiooni see, kui neljapäeval (mis on meil üks koogi-päevadest. Ehk siis teisipäeva ja neljapäeva õhtuti on meil alati kook.) ei olegi kooki, vaid kooki saab sel nädalal hoopis laupäeval! Mismõttes??!! Täiesti süsteemivastane ja ongi päevaplaan sassis. Tunnen siiani segadust. Kus on eilne kook??