Poola ja lahkumine.

Superkangelaste pidu oli toona tegelikult väga lustlik ja kõik olid kostüümidega ka vaeva näinud. Isegi meie, skeptilised rahvusvahelised vanemad naised, püüdsime lõpuks endast parimat anda, sotsiaalne surve noh.
Superkangelannad: salakaval Ms. Cupcake, kes korraga päästab maailma, ent võib olla ka evil bitch from hell; armas Ms. Star (ei teagi, mis ülivõimeid ta omab); ja lihtlabane mustlasneiu (miskipärast ka superkangelanna..).

Ja siis me käisime Krakovis. Hästi ilus linn on, täiesti võrreldav teiste uhkete Kesk-Euroopa linnadega (nagu Budapest või isegi Praha). Palju kultuuri ja ajalugu. Ja mõnus atmosfäär. Selline tudengilik ja muhe. (Ent muidugi palju tüütuid turiste.) Ja head hinnad. Taanist-tulijale on kõik nii odav, nii odav. Ammu pole nii palju väljas söömas käinud ja kohvikus istunud. Taanis seda küll teha ei saa. Ja tuleb tunnistada, et lahkusin minagi mõningase magusa- ja alkoholivaruga (oeh, nagu vana hea soome turist eestis).
Elasime kesklinnas hostelis, käisime igasugu ekskursioonidel ja muuseumides ning kolasime niisama ringi. Oli troopiliselt soe ja päikseline. Ja lihtsalt nii hea vabaduse tunne. Ei, mulle vist ikka meeldib elada veidi suuremas linnas kui seda Odder on.


Ja siis korraga leidsin end öisest rongist teel Varssavi ja siis leidsin end varahommikul kell 4 Varssavi kõige jubedamast rongi-bussijaamast ja siis juba istusin täistuubitud kahekordses ecolines'i bussis ja peale 24tunnist utoopilist reisi, leidsin end järsku oma emme kodust, omast voodist. Kõik tundus nii ebareaalne. Nagu poleks kunagi olnud ära, kõik oli vanaviisi. Ent siiski mitte. Midagi oli väga väga valesti. Midagi olin kaotanud. Ja ei saagi enam kunagi tagasi. Jah, olin rumal, kui mõtlesin vanaema sünnipäeval, 17. septembril, et ei helista talle, saadan parem sõnumi. Nii rumal.