London vs Kopenhaagen

London oli tore nagu ikka. Tegin palju linnavaatlusi, jalutuskäike, muuseumikülastusi. Palju aega veetsin bussis, kuna Cyril, kelle pool ööbisin, elas Streathamis, mis on Brixtonist veel kaugemalt lõunas. Ent bussid mulle üldiselt meeldivad - saab mõnusalt aknast välja vaadata ja mõtiskleda. Ent jah - kui kuskile on aja peale minek, siis on bussides ja ummikutes passimine väga frustreeriv.
Londonis on ikka see tänavamelu nii mõnus. Elu keeb ja usun, et isegi Jane Jacobsile (linnaaktivistile, kes rääkis tänava(m)elust) paljuski meeldiks.
Tuiasin ikka ja jälle vanades lemmikkohtades - erinevad turud, Brick Lane, Greenwich, Hyde Park, Southbank, Covent Garden - klassika noh. Avastasin kolm väga toredat uut näitusepaika - Whitechapel gallery, Serpentine gallery ja Barbican. Soovitan! Viimases oli muide Rem Koolhaasi/OMA väljapanek (oioi, urbanisti jumal ju)! Käisin paaris mõnusas baaris ja lihtsalt tuiasin ringi. Joomist oli, kahjuks ei panustanud toidule ja ühtki gurmee-elamust seekord ei saanudki. Kui just mitte arvestada traditsioonilisi pakse friikaid ajalehetuutus.
Jah, London oli mõnus - selline nagu ta ikka on. Elav ja kirgastav. Elamusi pakkuv.
Ent nagu muutub inimene, muutub ka temale sobiv linn. Kui varasemalt oli elu Londonis imeline ja London kui unistus, siis nüüd tuli ikka ja jälle meelde kodune Kopenhaagen. Kopenhaagen kui väiksem, kompakstem, rahulikum, mugavam. London on arrogantne ja ei kohtle sind eriti hästi. Kopenhaagen on elatavam, hubasem ja turvalisem. Kopenhaagenis kimad ratta seljas, Londonis kimad bussi teisel korrusel. Kopenhaageni rütm on rahulikum ja hoomatavam, London on nii kiire-kiire. Londonis saab ühe päeva jooksul teha maksimaalselt 1-2 asja.
Võib-olla olen vana, ent nüüd elaksin ilmselt pigem Kopenhaagenis. Ja elangi. Londonisse tahan aga alati tagasi, ent ehk vaid külla, aga kes teab..