Kairega käisime lõpuks ära Voorburgi ujulas. Ikka needsamad kapid ja korralikult pesta ei saa, ent vähemasti oli puhas ning riietusruum oli kah soojem. Basseinis valitses jällegi segane süsteem ning ujujateks olid enamjaolt valged vanad hollandlased. Segregatsiooni näide missugune.
Ja siis oli aeg Rotterdami ujula käes. Suundusin sinna reede õhtul, olles terve päeva põdenud kurja pohmelli. Polnudki plaanis seega välja minna. Tegu oli suurte majade hoovi peidetud festivalitelki meenutava ujulahoonega, kus ka interjöör tundus selline ajutiseks festivaliks ehitatu laadne. Vetelpäästja pani nurgast diskoripuldist muudkui valjult hoogsaid lugusid, nurgas privaatalas kogunes punt vanureid, kes lihtsalt istusid korvtoolides ja rüüpasid miskit papptopsidest, kavatsematagi end lahti riietada ja ujuma minna. Ja meie siis muudkui ujusime.
Minu ujumisbasseinide uurimustöö hiliseimaks vaatlusobjektiks sai järjekordne bassein Haagis. Vana tuntud süsteem - kapp, kus vahetad riided, pisike 50sendine kapp, kuhu litsud oma asjad, avalik kiire dušš ja hops üle rahvastatud basseini. Ei midagi meeldejäävat ja erilist.
teisipäev, 29. oktoober 2013
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar