minu töö ja elukutse

imelik on see, et alati, kui kusagile ankeeti vms tuli panna elukutse, oli see nii loomulik, et kirjutasin "üliõpilane". nüüd just täitsin mingit asja ja lahter "elukutse"..ee..kes või mis ma siis olen? polegi enam ju üliõpilane. keskkonnatehnoloog? aga misasi see veel on üldse täpselt? kirjutasin siis "ettekandja". sest see ma ju olengi antud hetkel.

töö juures on huvitav muide see, et päevad pole vennad. just nii. ehk siis, näiteks täna, oli täiesti vaikne ja rahulik pühapäev. selline, kus sul on aega keskenduda oma paarile laudkonnale. käia küsimas, et kas kõik on hästi jms. on aega teha endale lõputuid kohvisid ja jutustada köögis kokkadega. maiustada nende valmistatud pitsaga. selline mõnus rahulik. selle vastandiks on aga nädalalõpu-õhtud. siis on restoran täis. nii saal kui ka keldrikorrus (mida muidu ei kasutata). kõik saabuvad just ühel ja samal ajal. ja lahkuvad ühel ja samal ajal. põhimõtteliselt kulub kogu aeg jooksmisele ja tõesti pole aega keskenduda ja mõelda, kas ikka sai sinna lauda lusikas viidud või mitte. jah. kvaliteet kannatab. aga mis parata. sellised on selle koha õhtud. see laupäev oli just selline õhtu. mina sain omale keldrikorruse. ja põhimõtteliselt tuli mul lihtsalt terve õhtu vältel joosta treppidest üles-alla. küll jookidega. küll söökidega. mustade nõudega. rahaga. kõigele lisaks olin ma eelmisel õhtul veetnud mitmeid väga toredaid tunde erinevate inimestega Pearlist. joonud mitmeid kangemaid ja vähem-kangemaid jooke ja koju jõudnud kella 3st öösel. et ärgata kella poole 8st. ent ei pillanud ma ühtki pudelit ega klaasi. ja üldse- olin tubli jooksumees!