hommikumula

Täna oleksin ma võinud magada väga kaua, ent tõusin siiski juba enne 10t. Ja olin näljane. Nüüd olen siiani istunud pidžaamas ja magamiskotti mähitult voodis läpaka taga. jah, nett on imeline! Praegu mõtlen, et huvitav, kas mu toanaaber peab mind ebardiks, et siiani magan magamiskotti tekina kasutades, mille peal on veel ühtlasi tema antud (vist esimesteks öödeks?!?) villane tekk. Padjaks on imelik valge väike padi, millele ma ei viitsind padjapüüri osta.. Eino andke andeks, aga tõesti pole mingit mahti ega tahtmist end siin hullult sisse seda ja kodukaunistuselemente soetada. Eluks esmavajalik ju toimib.
Olen kasimata ja kole. Esiteks on mu nii mugavad töökingad osutunud jalatapjateks. Ehk siis vasaku jala king hõõrub mu vasakut jalga..nii et jalale on tekkinud juba modifikatsioon. Noh, põhimõtteliselt oli eelmine nädal juba probleeme kõndimisega. Ning mädanen elusast peast. Aga, otsustasin esimest korda elus käituda Kaire jalatsi-teooriale tuginedes, meaning- "kõik jalatsid hõõruvad alguses, tuleb kanda jalad veriseks, varsti jalatsid enam ei hõõru". Kuigi jah, praegu on see modifikatsioon suht rõve mu jalal.
Teine lugu on mu kätega. Tehes ränka ettekandjatööd, on mu käed täis kriimustusi ja põletushaavu ja üldse karedad ja koledad. Tihti on näiteks taldrikud niivõrd kuumad, et lauda tassides, ma peaaegu et jooksen, endal pisarad silmas. Samuti ükskord avasin laudkonnale veinipudelit (mida muidu avan nüüd juba väga oskuslikult), aga kogemata lõikasin kuidagi omale sõrme, nii et verd lahmas. Kuidagi õnnestus aga varjata seda nii, et kliendid ei märganudki (või siis oli neil endil ka piinlik ja rõve ja nad teesklesid, et ei näe).
Ja siis mu juuksed. Esiteks, pole harjunud, et pean pead pesema üle päeva. Ja ei tea, on see Londoni saastatus, aga jah, juuksed on elutud ja tuhmid.
Vot selline kaunitar olengi. Printsess missugune.