laupäevaõhtune meeleolu vol. 2

viimasel ajal mõtlen üha rohkem sellest, eks miks ma olen ikka üksi. miks on mu kõige pikem suhe kestnud vaid kaks kuud? miks on mul enamus afääre (hahaha..mis sõna!!) olnud väljamaalastega? miks käin paljudel erinevatel kohtingutel (hahaha...veel parem sõna!!), mis kuhugi ei vii? miks olen "the other woman"? miks ilmselt saadan teatud signaale samaaegselt paljudele meestele? et mis mul siis tõesti viga on??? mismõttes ei suuda ma leida inimest, kellega oleks midagi enamat, kui ainult elukeemia ja lõputu flirt? inimest, kelle vastu ma tõesti tunneksin midagi ja see oleks vastastikune? ma ei tea, mis psühholoogiline hälve mul on, et ma ei suuda tunda suuremaid ja tähtsamaid tundeid kellegi vastu..Üks sõber ütles selle peale, et ju sa siis pole seda õiget leidnud. ent kaua ma pean siis ootama??ma ei taha enam olla üksi. tegelt ka. just praegu tulin sellele avastusele. ja kirjutan selle siia avalikult mustvalgel üles. kellele ma valetan, siiani endalegi tõena näiv vabandus- mulle meeldib olla noor ja vallaline, ongi kõigest vabandus. tõesti, lõputu flirt ja deitimine ja kogu see kupatus võib ju olla lõbus, ent nagu sõnastas üks tuttav noormees, kel nimeks Mihkel :"pole midagi paremat, kui teadmine, et inimene, kes sind kallistab, puudutab teeb seda justnimelt ainult sinuga ja sinule niimoodi, pidades sind oluliseks ja kalliks. mitte ei käperda järgmine õhtu samamoodi kedagi teist". no umbes nii oli see mõte. ja see ongi nii. kus on minu see inimene, ma küsin????