Õhtune melanhoolia.

Ma muudkui istun Stine ühikatoas ja loodan, et imeväel jookseb tuba mulle kätte ära (einoh, tegelikult jälgin ka vastavaid interneti-lehekülgi). Stine ise hulgub ringi - eks tal ole ka villand, et ta pisikeses toas passib üks eesti kodutu, suur kohver keset ta põrandat avali, maas madrats ja paberid. Ma arvan, et varsti ta kupatab mind välja.
Õues on juba pime, miskipärast kostub ilutulestikukära, ma mõtlen, et ma ei viitsi liigutadagi.
Ega mul veel musta masendust ei ole - 'õhtune melanhoolia' kõlab lihtsalt pealkirjana hästi.