Mul on nüüd ratas! Ta on selline suur ja massiivne naistekas, veidi kipakas ja logisev, käsipidurid on katki (olge mureta, kenasti toimib vana hea jalgpidur) ja korvis ka augud, ta on roostes. Ent sõidab uhkelt ja viib mind ühest kohast teise. Ta nimi on Rocky.Ostsin ta lõpuks pika dilemma peale ühe mustlastüdruku käest, kes ilmselt oli ta eelmisel õhtul kelleltki tuuri pannud. Nii see siin käib. Dilemma seisnes selles, et mõnes mõttes oleksin ju võinud ka ise endale ratta "leida", aga jah - tuleb tõdeda, et ei ole minus seda vargasoont (olgu-olgu, veidi joogisena on esinenud tendents näpata teatud sorti söögipoolist nagu näiteks saiakesed või küpsised), üldiselt ma ei oska teiste inimeste asju ära võtta. Reedel, kui ma sealt soolaleivapeolt koju jalutasin, siis ma vaatasin küll sellise pilguga ringi, et kus "vedeleks" rattaid (nimelt just reede ja laupäeva öösiti on parim aeg rattaleiuks, sest siis on inimesed joonud alkoholi ja jätnud oma rattad lukustamata), aga ei tuvastanud midagi ja tundsin end ka väga imelikult. Niisiis, otsustasingi lihtsalt raha maksta (võib-olla isegi liiga palju selle logu eest), sest see on ju kõigest raha. Mis siin põdeda, kui midagi on vaja, siis tuleb osta ja kõik.
Sama dilemma oli mul reedel enne seda pidu, kui tahtsin sinna midagi kaasa osta, ent lahti olid ainult hirmkallid nurgapoed. Seisin seal nurgapoes siis kuskil pool tundi šokolaadileti ees. Tundus, et nii lihtne oleks see šokolaad lihtsalt kotti pista, et keegi ei tundu nägevat. Ja siis ma seal seisin ja seisin ja lõpuks ikkagi ostsin šokolaadi. Kui tahad šokolaadi, siis tuleb see osta!
Aga rattaga trippisin juba eile kõikjal ringi. Enam ei tunne ma end hälvikuna (sest jalakäijana oled sa siin tõeline veidrik), uhkusega liuglen koos Rocky'ga mööda Kopenhaageni tänavaid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar