Tundesaaga jätkub

Naljakas, kuidas päevad ja inimesed võivad olla nii erinevad. Eile sõitsin rattaga koju ja olin nii rõõmus ja liblikad olid kõhus ja puha ja peaaegu et juba mõtlesin, mis laste nimeks kõik saab (haha, see on loomulikult ilmne liialdus) ja siis täna istusin bussis ja kõik tundus nii vale ja tema tundus nii mittesobiv ja üldse mitte see inimene, kellega võiks üldse midagigi proovida. Ja naljakas on see, et tegelikult ma ei tunnegi teda ja tema ei tunne mind ja meil ei olegi midagi, on platoonilised ja põgusad kohvilkäigud.
Ja võib-olla on asi üldse selles, et ma vihkan olla bussidest sõltuv, oodata neid külmas õues 40 minutit ja siis venida neis kodu poole, rattaga on ikka hoopis parem liigelda.