Jared

On Jared, kes on kuidagi nii armsaks saanud.
Jared tekkis ootamatult kuskil detsembri alguses ja täiesti tema initsiatiivil. Ja siis tekkis minus huvi ja initsiatiiv, ent ta kadus kuskile ära. Ja siis oli suur draama ehk siis lühidalt kokku võttes, minu esialgsed jõuluplaanid ju viimasel hetkel nurjusid, ent ta ei näidanud väga suurt hoolivust, et mis minust siis saab ja sõitis uhkes üksinduses ära koju. Ja siis sellel vaheajal meie kontakt kadus korraks üldse ära. Ja minul oli aega mõtlemiseks ja ma mõtlesin, et ta on üks suur mölakas. Ja temal oli aega mõtlemiseks ja ta mõtles, et ta tahaks mind siiski näha. Ja siis me jaanuari alguses saime jälle kokku ja olemegi koos veel ka praegu.
Jared on selline mehelik mees..no selline..vaat et natuke isegi meenutab kurikuulsat eesti meest. Ta ei kipu oma tundeid näitama, veel vähem nendest rääkima, kanguta välja kõik. Ja ega talle väga see miilustamisvärk ka ei meeldi. Ja ta nokitseb auto kallal ja talle meeldivad mootorrattad ja paadid ja jahil käimine ja tal on habe. Noh, täieõiguslik mees. Et siis jah, ta ei ole nagu minu tüüp vist. (Või mis üldse on mu tüüp? Spontaanne hispaanlane, kes on valmis seiklusteks ja irratsionaalsusteks ning teeb hästi nalja? Piltilus itaallane, kes ainult kallistaks ja musitaks lakkamatult ja teeks kõik, mis sa ütled, tahad? Lahe rootslane, kes käiks aina pidudel ja on üldse väga cool ja teeks sulle jalamassaaži ja muid skandinaavia meestele kohaseid toredaid asju? Või mis siis?)
Aga Jared on nii rahulik ja hea. Ning ehkki vahel ta kaob ära ja ta ei pööra mulle jäägitult tähelepanu, on ta kuidagi toeks. Vähemasti praegu sel hetkel.