Koolihullus, ons see hullus?

Olen olnud siin vahepeal täiesti ära kadunud, sest käsil on järjekordne koolihullus. Kõigest teine selle semestri nädal ja olen aina vaid koolis, magan öösiti 4 tundi ja tarbin ülamäära kohvi. Niisiis, ongi mu hetke eludilemma see, et mida peale hakata. Kas tõesti pean mõnest ainest loobuma? Jah, südames juba tean, et digital fabrication'i klass on mulle liiast. Ma olen lihtsalt selles arvutiasjanduses nii aeglane! Ent ma ei raatsi sellest kursusest loobuda! Jah, miks ma alati jätan mõnusad ained, kus saab tsillida ja mida ma nagu nii juba hästi valdan ning loobun väljakutsetest ehk ainetest väljaspool minu mugavustsooni? Nii ma ju ei õpigi uusi asju, vaid aina teen sama vana, ent millal siis veel õppida uusi asju kui nüüd (loodetavasti oma viimasel õppeaastal)?? Ei tea, ent see digital fabrication tekitab enim frustratsiooni ja ei tee mind hetkel küll õnnelikuks. Samas kui need tsillimise ained (mis tegelikult on ka pingelised ja väga aeganõudvad) teevad mind enamjaolt rõõmsaks. Oeh.
Ja loomulikult olen ma peale selle kõige väga halb 'ei' ütleja. Kui keegi ikka pakub mulle võimalust osaleda huvitavas projektis, teha lahe tööots või lihtsalt minna välja ja teha asju, siis ma ikka alati tahan kõik vastu võtta - no ei raatsi loobuda! Aga see tekitabki selle, et Kaie käib kodus ainult magamas, kui sellekski aega jätkub, Kaiet on sõpradel raske tabada ja Kaie on vahel lihtsalt nii nii väsinud ja ehkki enamjaolt õnnelik, siis vahel ka muserdunud ja küsib, et milleks..?