Kõik sai alguse eile varahommikul Tallinnas. Esimene vahemaandumine Kopenhaageni lennujaam. Halb ja kallis kohv ning muffin, ümberringi tuttav imelik keel ja ilusad inimesed, kes endale hommikukohvi sisse napsu valasid ja võileibu pugisid. Mõni jõi ka otse kohe hommikul kell 7 õlut või veini - mis siin kohviga narritada! Jah, taanlased ikka oskavad olla elunautlejad.
Järgmine vahemaandumine Pariisi lennujaamas. Milline arhitektuur! Jah, soovitan minna arhitektuursele reisile Pariisi lennujaama. Tervitas meid loomulikult ka prantslaste arrogantsus (passikontrolli mees ei vahetanud minuga ühtegi sõna, ise otsustasin üks hetk, et nüüd on vist aeg läbi väravate kõndida) ning päeva esimene vein.
Õde-venda, Chanel ja prantsuse punavein Pariisi lennujaamas.
Siis Air France'i pirakasse lennukisse, mis oli pilgeni täis valgeid ja musti, prantslasi ja senegallasi ja muidki. Lennukis ulatati ametlikult menüü - apperatiiv, eelroog, pearoog, magustoit, juust, digestiiv..kõlab kui prantsuse restoranis! Toit toodi ikka kui tavaline lennuki kandikulõuna, ent juua sai see-eest ohtralt. Vaatasin ära filmi Birdman (päris tore, ent ei midagi joovastavalt suurepärast) ja siis mõtlesin (vein oli ka juba oma mõju avaldanud) , et vaataks mingit romantilist jura. Panin siis vastavalt käima filmi Keira Kneightlyga, ent peale minutit sain aru, et soiguvat Keirat ma siiski vaadata ei viisti. Seega vaatasin teise filmina suvakat filmi Chef, kus vähemasti näitas ilusaid toite. Selleks ajaks oli mul kõht juba kõvasti punnis.
Ja maandusimegi hilisõhtuses Dakaris. Vastu võttis meid troopiline niiskus ja soojus. Hinnanguliselt kraade 20. Kogu lennukimass lükati pisikesse ruumi, kus tuli passida viisajärjekorras. Valitses kaos ja õhupuudus. Ei mingeid instruktsioone, korralikku järjekorda ega lootust lähema tunni jooksul siit pääseda. Lõpuks, peale 2h vms, sain ent leti taha, kus must noormees tegi pilti (no see on ikka jäädvustus, ma ütlen!) ja kleepis passi selle pildiga viisa igaveseks. Siis küsiti veel korraks passi ja siis korraks nagu mulje pärast veel. Ja olimegi väljas, kus oli meid 2h kannatlikult oodanud keegi tüüp, kes meile pidi järgi tulema. Juhatanud meid mikrobussi, otsiti kuskilt mingi teine pikas hõlstis tüüp, ent ka tema ei olnud meie autojuht. Siis tuli keegi kolmas, kes alguses pikalt otsis autovõtmeid. Igatahes kohale me oma hotelli jõudsime, tore pisike kohake, keskel ka väike bassein (see vist rohkem ilu pärast küll). Pusas sääsevõrku aitasid lahti harutada kaks meest. Ja siis suigatasingi esimese Senegali öö unne.
Selline kaunis fotojäädvustus ilutseb nüüd minu passis igavesti. Või noh passi kehtivusaja lõpuni. Meest letis ei kottinud absoluutselt.
1 kommentaar:
Näeb veits parem välja, kui minu uus passipilt, kus punen värv on nii üle keeratud, et kaugelt vaadates võiks küsida: "Jänes, punasilm, sina või?"
Postita kommentaar