Tere, Dakar

Kell on kohaliku aja järgi 21:25 ja ma olen juba lösakil oma sääsevõrgu all ning varsti ilmselt suigatan magama. Mis siis täna toimus? Esmalt käisime "oma" koolis (noh, kus me oma keskkonnaprojekti teeme:)) - seal toimus täna mingi tervisepäev. Tegu on muide Ameerika kooliga, mis on erakool. Seega ei peegelda tegelikult too koht tüüpilist kohalikku koolikeskkonda. Igatahes, koolis võtsime osa jooga workshopist, mis tähendas koos mustade naistega õues vaiba peal lamamist, kus üks must mees andis prantsusekeelseid instruktsioone. Aegajalt tõi tuuleiil näkku pahmaka liiva.
Kohtunud oma kontaktinimestega koolist, lahkusime, et suunduda Dakari kesklinna. Kaootiline ja räpane, kõikjal toimumas tänavakaubandus. Senegali-laadsetes maades ongi ju tüüpiline see, et tööhõive tõstmiseks tuleb olla leidlik ja tekitada töö, müües igasugu imeasju näiteks. Või küsides parkimistasu, istudes taburetil parkimisautomaadi kõrval. Või organiseerides liiklust- isehakanult. Endale tuleb töökoht seega ise tekitada! Käisime restoranis söömas, kus pugisime kana, kala, mereande, juurvilju, riisi, friteeritud banaane (õigemini on need need plantainid, aga mis need eesti keeles on?). Kõikjal saatmas mõnusad kastmed. Kõht punnis jalutasime ringi -loomulikult saatis meid kohe mõni kohalik sõber. Nad haagivadki end sulle kohe reisisaatjas - loomulikult pärast tasu küsides. Istusime ka rannas, ookeanivesi on külm.  Ja siis otsustasime kogu sellest kärast, mürast sõita oma rahulikku linnaossa (meie hotell on nimelt kesklinnast eemal snoobilikus saatkondade jms naabruskonnas), et osta papaiasid ja mangosid ja veini (jah, mõnes supermarketis leiab siin ka veini!) ja hängida rahulikult oma hotellis.