Laupäeval peaks magama kauem.

Kell on 8:55 ja on laupäeva hommik. Ilmselt igagi normaalne inimene alles mõnuleb voodis, ent mina olen juba rohkem kui tunnikese olnud üleval. Võtke ka omale järjekindlalt njäuguv äratuskell ja on garanteeritud, et hommikul ärkate vara.

Kass-äratuskell

Tegelikult mulle hommikud meeldivad. Väga. Meeldib kohvitassi (Mul on juba ammugi plaan kohvi igasugune joomine küll maha jätta. Miks? Sest mul on mingid imelikud põhimõtted ja mulle lihtsalt meeldib end piinata. Aga ilmselgelt pole ma hommikusest kohvijoomisest suutnud loobuda. Neetud. Kõik ema süü, kes juba väiksena lõhnava kohvitassi ette lükkas.) taga molutada ja raadiot kuulata, kunstiteose-sarnaseid võileibu ampsata (Tegelikult ka. Olen meister ilusate võileibade tegemises. Kas nad ka maitsvad on, pole kindel, ent kunstiliselt kaunid on küll.). Meeldib postkastist tuua värske leht ja seda sirvida. Põhimõtteliselt ma isegi eriti ei loe, vaid hommikuti lihtsalt vaatan lugemisväärsed artiklid valmis. Imelik komme, sest mõnikord ma päeva jooksul lugemiseni ka ei jõua, mis tähendab, et ma lehte ei loegi.
Hommikud kollases majas meeldivad mulle ka väga. Saab rukkilillepidžaama väel aeda astuda (vabatahtlikult ja seekord ilma igasuguse altkäemaksuta) ja mõned minutid peenramaal herneid süüa ja salatilehe leiab ka, kunstiteos-võileibade tarvis.

Õues on hall ja sajab vihma ka. Vihm meeldib mulle ka, aga hallus ei meeldi. Ja üha enam meenutab selline ilm mulle, et suvi on läbi. Suvi, mis minusugusele töökohustuste ja tegelikult ka igasuguste muude kohustusteta inimesele tähendab lihtsalt lõputut vabadust. Ei ühtki suuremat plaani. Minek sinna, kuhu tuleb tuju minna. Aga neetult palju sai sellel suvel igasugu kohtadesse mindud ja ongi juba läbi see vabaduse kaks kuud.
Aga võib-olla ongi paras aeg. Viimastel päevadel tunnen üha enam mingit kärsitust. Ei suuda isegi täpselt aru saada, mis see on, ent olen kärsitu miskitmoodi. No kui ikka Säästumarketis lähen end ümbritsevatest pensionäridest nii närvi, et käratan vanaemale, et mina enam Maximasse ei tule ja ei lähegi Maximasse, siis on ju miskit mäda!?! Ju väike Kolumbus tahab uutele avastusretkedele, ongi üpris pikalt paikseks jäädud.
Kuidagi melanhoolne olen ka viimastel päevadel. Ei tea sedagi, miks nii. Võib-olla tunnen end lihtsalt ühtäkki suht üksikuna. No armsas rahulikus väikelinnas ei ole palju sõpru-tuttavaid alles jäänud. Ja üldse see alatine vallalise-püsisuhte teema, mis mind tegelikult ei häiri (et mitte öelda- ei koti), ent paar korda aastas siiski survestab.
Ilmselt on saabunud väike melanhoolia seotud ka kutsumatusega. Ehk siis, on ju nii, et tunned end halvasti, kui sind kuskile ei kutsuta?! Isegi, kui on teada, et sinna müstilisse kuskile sa ei saaks minna ja isegi ei tahaks, ikkagi tunned end halvasti. Ja nii ongi. Inimloomus. Olla kutsumata on üks paha tundmus. Ja ma arvan, et kõikidele (jah, tunnistage nüüd ausalt kõik). Ja ei olegi mul ühtki väga konkreetset sündmust, mida ma siin, niigi pikaldases soigumispostituses, lahkama hakkaksin, on erinevate asjade kogum.

Ei noh, tegelikult jõudsin enam-vähem kõike siin teha, mida tahtsin. Noh, maksakaste ja seenesoust on veel söömata ja ka mõned inimesed, keda ka tahtsin näha, on nägemata (aga siinkohal arvan ma nüüd ka siiralt seda, et kui noodsamad inimesed tahaksid nii väga ka mind ise näha, siis teeksid nad selleks ka ise samme). Ja Tallinnasse botaanikaaeda ei ole veel jõudnud. Ja tegelikult ei jõudnud ka teatrisse..

Täna ma koristan ja teen emale süüa ja pesen ka pesu. Hmm..siiski mitte. Täna ma istun tühjalt netis.

Laulupidu ja Jaanipäev.

Eile lõppes laulupidu. Käisin ka jälle. Olin kuulaja ja vaatleja, ent lõpu-ühendkooride ajal kobisin ka siiski kaare alla. Väga vägev. See, kuidas pealtvaatajaskond hakkas ka ise usinalt laineid tegema ning kuidas lauljaskond peale viimast laulu ei tahtnudki lavalt lahkuda ja aina uusi lauluviise üles võttis, oli uhke. Ja nii palju lippe. Terve lauluväljaku täis rahvast oli kui üks. Tohutult võimas. See tundmus päästis minu jaoks laulupeo, mis muidu sarnanes juba mistahes massiüritusega, kuhu kõik lihtsalt peavad minema, sest nii ju on alati tehtud ja see on traditsioon, mille puhul ei esitata endale mingeid küsimusi, vaid võetakse kapist mingi rahvustemaatiline rõivas, pannakse see selga, minnakse lauluväljakule, seistakse õlletelgis järjekorras, süüakse grillvorsti praekapsaga, leitakse üks väike vaevu istumiseks vaba murulapike, kuhu siis maha kükitatakse, külg külje kõrval teistega, kuulatakse mõned laulud, siis minnakse jäätise järele või vetsujärjekorda, vihma korral kaetakse end automaatselt kilekeebiga ja siis kössitatakse ja peale viimast laulu minnakse rõõmsa tundega koju. Kõik teada ja korduv.
Nagu jaanipäev, mida kõik ootavad kui üht tähtsündmust. Jaanipäeval ollakse kindlasti õues ja tehakse tuld ja grillitakse. Juuakse ikka ka midagi. Ja sajab vihma, ent mis sellest- jaanipäeval ollakse õues ja tehakse tuld ja grillitakse. Sest nii on ju alati tehtud.

Ent on tore tõdeda, et vahel ei ole kõik nii automaatne ja korduv ja traditsionaalne. Oli vägev, kuidas laulupeorahvas ilma kellegi organiseerimata omale ise peo kujundas. (Isegi kui alguses võis kuulda mõne porinat, et kus on mahaminekumuusika ja miks pole kaare alt mahaminekut organiseeritud ja mis see Laine Jänes seda lugu teeb, mida plaanis ei ole, siis lõpuks tõstsid ka nood oma lipud üles ja rõõmustasid hetkes.)

Aga logisch, et jaanipäeval grillisin.

Ilus on see suvi Eestimaal.

4 täispikka päeva ja 3 ööd matkasid kaks uljast loodussõpra ja otsisid kohti, kus varem käidud pole. Leiti Ermistu ja Tõhela järved, Pärnu Hansapäevad, Pikasilla ja Võrtsjärv, Helme, Veisjärv, Kärstna ja Karksi-Nuia, Ainja järv. Nähti päikest ja kuud, tuult ja tormi, tugevat vihma ja äikest, lauskuuma. Palju kõnniti jala. Väike päikesepiste ja nahalööve ning jalad rakkus, ent rõõmus meel- nii lõppes seekordne matk.

Ahoi, ma olen elus!

Täiesti imelik lugu, ei olegi bloogi kirjutanud enam. Ikka väga ammu oli see viimane sissekanne. Järeldan sellest, et Wales oli ikka väga intensiivne ajajärk ja internetiks lihtsalt aega ei jäänud. Väga paljudeks asjadeks aega ei jäänud. Mõnikord tundus isegi, et enda jaoks ei jäänud aega. Ent peale esimest ja väga toredat laagrit, tulid veel teine ja kolmas ja neljas ja viieski. Ja siis veel paar väikest ringreisi nende vahepeal. Nüüd ent olen tagasi Eestis ja ehk kunagi leian aega ning motivatsiooni, et asju tagantjärele veidi kirja panna. Aga jah, mu ustav lugejaskond, kes veel peale mitmeid pettumuslikke kuid säilinud on, tuleb päev, mil taas saab kuulda Miina Mammani seiklustest ja argijamast!
Seniks, kannatust.

Loodus on imeline!

Nähtavasti on mul suhteliselt kõrgetasemeline suurusehullustus ja nii ma siis lisan veel posu pilte endast kusagil Walesi looduses.

Tööl.

Esimene seltskond.

Töö juures.

Töö on vahel päris raske ja tüütu, aga vahel võib olla ka päris lõbus.

Laudteede ehitamine on põhiline töö.

Hüti võõpamine.

Siin me siis nüüd oleme- kõik MTV'd ja ka üks ranger Martin on pildil.

8- 22.02.2009 Workcamp I

Esimene laager. Mõtlesime, et kõik läheb untsu, kuna tegu on ju meie esimesega, ent kõik oli suurepärane! Kokku tuli 8 erinevat inimest + siis meie 5 erinevat MTV'd (midterm volunteer), ent sellest erinevate inimeste puntrast sai eriti ühtlane ja mõnus grupp. Ühtekuuluvus, grupitunne ja igal persoonil oli oma tähtis roll. Need kaks nädalat sai tohutult huumorit (loomulikult mingid imelikud naljad, mida peale meie keegi ei mõistaks), palju tööd tehtud, palju mõnusaid jutuajamisi, mänge sai mängitud hommikuni, sai hästi palju söödud (väga uhkeid roogasid)..Vedas tohutult, et esimeseks laagriseltskonnaks sai selline kamp. Lahkumine oli pisaraterohke ja siiani meenutame ja igatseme..

"Elutoas" söögilaua taga, kus sai söödud, mänge mängitud, tähtsad arutelud peetud ja hommikuni juttu räägitud.

Õhtuseks ajaviiteks väike improvisatsioon.Welsh Dinner. Sellise pika laua taga sõime ja sõime ja sõime..

..ja vahel ka jõime ja jõime ja jõime.
Ajud purgis.

On teatud elusituatsioonid, kus õnnestub ka mind karaokekaruselli tõmmata.Hommik? Õhtu??Rob ja kookosebikiinid.

Walesis on lambad teemaks.

Ja väike walesi keele tund: