Vihm vihm vihm

Tahaks proovida seda kummalist puuvilja!

Veebarjäär

Kirjaviga?

Kohv

Teate, protesteerige halva kohvi vastu! Eestis 90% juhtudest antakse teile ju cappuccino asemel latte. Mmm..need 1.50 maksvad cappuccinod siin on lihtsalt imelised. Ja täna avastasin tõeliselt fantastilise macchiatone, mis on suurem kui macchiato, ent väiksem kui cappuccino. Ja tal on kaks shotti espressot ühe asemel. Imeline!

Väljasõit

Eile, pühapäevasel päeval, mõtlesime Andraga, et mida siis nüüd teha. Otsustasime suunduda väljasõidule Veneetsia laguunis olevatele saartele. 

Pisike Burano saar, mis on kuulus oma värviliste majade poolest. 

Lõpuks sõime ära ka pitsa. Kuna restoranis oli kallis ja juurde arvestati tobe service fee, suundusime kõrvaluksest hoopis kiirtoidukohta. Pitsa oli ka seal täiesti normaalne ja hea. 

Ja reisi lõpetasime aperativodega. Oranž mõrkjas-magus Aperol Spriz, mille kõrvale ulatatakse sulle ka kartulikrõpsud. 

Lido ist nicht Venedig!

Seda lugesin ma saksakeelsest turismiraamatust. Tõsi ta on, Lido, nagu Mestre'gi (Veneetsia maapealne osa) on täiesti teistsugused. Ja kui rääkida Veneetsiast, siis on selleks siiski keskne saar. Seega ei elagi me Veneetsias, mis võib-olla iseenesest on kurb, ent samas ka ehk tore. Lido on nagu üks lihtsalt Itaalia väikelinnake. Rahulik ja uimane. Ja mulle see meeldib.
Korter on meil ikka selline Itaallaste korter - külmade marmorpõrandatega, maalidega seintel ja kõiksugu kujukeste ja imeliku tränaga. Elame me seal neljakesi. Mina ja Andra esindame vanemat generatsiooni. Oleme sellised parajalt pensionärid - hommikuti oleme varajased ning õhtud veedame enamjaolt kodus, süües enda valitud toitu, nokitsedes vaikselt arvutis tööasju teha või lugedes pleed põlvedel. Magama lähme me tavaliselt juba kella 22 paiku! Me jagame ka tuba. Ja siis teises toas on meie noorem generatsioon ehk siis kaks tudengineiut, kes hängivad väljas, kokkavad koos, kuulavad õhtuti köögis mussi ja elavad üldse sellist muretut noore inimese väljamaal oleku elu. Ei, nad on väga toredad. Ent on hea, et on sellised üksteise mõttelaadiga sobituvad duod.
Kogu elamine siiski meenutab lastelaagrit, sest aegajalt maabuvad meie elutoa diivanil ka külalised. Et polegi oma tuba või sellist privaatset nurka, millega juba praeguseks olen harjunud.

Vesi Veneetsias

Meri lainetab üle kallaste.

Ja tänavatele on pandud ajutised sillad. 

San Marco väljakul saab vees sulistada. 

Tänaval kohtab siiski entusiastlikke turistigruppe, kandmas haiglasusse meenutavaid kilest saapaid. 

Ja ringi patseerivad alati soliidseid ja sätitud itaallased, kes jalga on küll tõmmanud kas kummikud või need samad kilest saapad. 

Esimene tööpäev

Täna tulingi esimest korda meie paviljoni tööle. Ärkasin, sõin kõhu Eesti putru täis, võtsin ühistranspordi (paadi!) üle vee ja kõndisin läbi vee (täna nimelt on esimene vihmane ja tuuline ilm, mistõttu ajab ka merevesi üle ääre ja nüüd saan aru, miks kummikuid soovitati kaasa võtta) ja nüüd istungi siin vaikselt nurgas, varbad paljad ja vaatan patseerivaid külastajaid (või noh, tegelikult vahin oma arvutiekraani). Tuul möllab ustega ja Päts ning Ilves räägivad vahet pidamata.

Tepitud joped

Nii, otsige välja oma 90ndate lõpus kappi peidetud tepitud joped, sest moeriik Itaalia ütleb, et need on jälle IN. Üldse on inimesed sätitud ja jalas on neil alati kenad kingad.
Eks mõnus elustiil anna omajagu rahuolevat ilu. Kõikjal näeb elu nautivaid italianosid. Apperativodega (see on õhtusöögile eelnev naps, tavaliselt apelsinimaitseline Apperoli kokteil, koos snäkkidega, milleks tavaliselt on kartulikrõpsud) näeb inimesi alustavat juba 12 paiku. Või vähemasti loputab lõunasaia tööinimene alla pisikese lahjema õlle või veiniga. Viimast saab näiteks oma pudeliga veinipoest tuua 1.5 liitrit 3.5 euro eest. Ja see on hea vein! Juurde imehead juustud ja salaamid, prosciuttod. Itaallassed armastavad ka oma magusaid. Kõikjal vahivad vastu gelato putkad ja kõiksugu küpsetised ja koogid espresso kõrvale. Hommikusöök on kiire ja kerge. Lihtlabasest kohvikust haaratakse püstijalu cappuccino või macchiato ning lihtsalt üksainumas brioche (see on croissanti-taoline saiake, kas tavaline, suhkruga või tüüpiliselt hoopis šokolaadikreemiga).
Vot kõike neid pisimomente (nagu söömine) tuleb ju mõnuga nautida. Hea meeldetuletus kasvõi mulle endale, kes ma esimesed Veneetsia päevad olen põhimõtteliselt ainult nina arvutis Annelinna projekti lõpetanud. Ja kes ma üldse olen teatavas mõttes workaholic ja maksimalist. See enda põletamine tööga tuleb lõpetada! (Olgu siis selle märgiks kasvõi see, kui mul täna öösel, projekti tähtajale eelneval öösel, arvuti laadija katki kärssas ja ma olin sunnitud öötöö asemel magama keerama. Samas magada eriti ei saanud ja hommikul kell 7 tuli mul ette võtta paat-buss-tramm 2-tunnine sõit kaugele Mestresse, kus on ainus Veneetsia Apple'i pood, et osta uus juhe. Ja siis kiiruga sealsamas kiirteeäärse kaubanduskeskuse fuajee nahksohval ma viimistlesingi seda projekti, mis lõpus ei tulnud jällegi välja nii nagu oleks tahtnud. Novot, need kõrged latid ja perfektsionism tuleb alla lasta ja lüüa käega!) Homme hakkan Veneetsiaga tutvust tegema!