Toidud

Siin on rahvustoiduks riis ja kana või riis ja kala või riis ja loomaliha. Juurviljad sinna juurde. Ja spetsiaalne sibulakaste. Kala ja mereande on siin tõepoolest ohtralt. Juuakse kanget pruuni teed või Nescafe lahustuvat kohvi. Oleme siin jah korralikult ülesöönud.
Joonud oleme ka, sest ehkki tegu on islamimaaga, leiab restoranidest ja mõnest suuremast ning rahvusvahelisemast toidupoest ka alkoholi. Üks kohalik tüüp, kes meid pühapäeval väljasõidule viis, bussijuures õlut ei tarbinud, ent õhtul viis ta meid välja sööma ja siis jõi küll. Ju siis ei olnud ei bussijuhi ega ka allahi silmi nägemas.

Jalgpall ja jooks

Senegallased on suured jalgapallisõbrad. Kõikjal teedeäärsetel tolmustel tühermaadel ning liivastel tänavatel näeb poisikesi jalgpalli mängimas. Samuti on tänavapildis ohtralt jooksjaid.

Mangod ja maapähklid

Senegali põhiliseks põllumajandustooteks on maapähklid ja neid müüvad siin igal sammul vanad tädid, väiksed poisikesed, pikkades hõlstides mehed, kaunid noored naised ehk siis kõik. Maapähklid on üldiselt väikeses soolas röstitud ja väga maistvad. Pakendatakse nad klaaspudelisse, ainult vala pihku ja krõbista!
Samuti on siin tänava- ja teeäärsed täis puuviljamüüjaid. Põhilisteks puuviljadeks on imehead ja magusad mangod. Müüakse ka kookoseid, banaane, meloneid, arbuuse ja tomateid (uurige oma kirsstomatite päritolumaad järgmine kord, kui poest neid ostate!) Suurtes kogustes on ent müügil mandariine, mis aga tegelikult tulevad hoopis Marokost.
Kogu kaubitsemine käib tänavail, nagu meil kaubanduskeskustes. Suurim vahe on see, et kõik hinnad on siin kaubeldavad.

Rene kauplemas 15 000'st sai lõpuks 2000. Ilmselt kohalikud maksavad asja eest hoopis 500. 

Pildikesi esimestest Senegali päevadest

Läbirääkimised taksoga..

..õnnestusid

Esimene lõuna Dakaris - söömispidu

Traditsioonilised meeste outfitid

Vabakal ehk Dakari vabaduse väljak

Tänavapilt

Tänavapilt 2

La Plage

La Gäng

Tere, Dakar

Kell on kohaliku aja järgi 21:25 ja ma olen juba lösakil oma sääsevõrgu all ning varsti ilmselt suigatan magama. Mis siis täna toimus? Esmalt käisime "oma" koolis (noh, kus me oma keskkonnaprojekti teeme:)) - seal toimus täna mingi tervisepäev. Tegu on muide Ameerika kooliga, mis on erakool. Seega ei peegelda tegelikult too koht tüüpilist kohalikku koolikeskkonda. Igatahes, koolis võtsime osa jooga workshopist, mis tähendas koos mustade naistega õues vaiba peal lamamist, kus üks must mees andis prantsusekeelseid instruktsioone. Aegajalt tõi tuuleiil näkku pahmaka liiva.
Kohtunud oma kontaktinimestega koolist, lahkusime, et suunduda Dakari kesklinna. Kaootiline ja räpane, kõikjal toimumas tänavakaubandus. Senegali-laadsetes maades ongi ju tüüpiline see, et tööhõive tõstmiseks tuleb olla leidlik ja tekitada töö, müües igasugu imeasju näiteks. Või küsides parkimistasu, istudes taburetil parkimisautomaadi kõrval. Või organiseerides liiklust- isehakanult. Endale tuleb töökoht seega ise tekitada! Käisime restoranis söömas, kus pugisime kana, kala, mereande, juurvilju, riisi, friteeritud banaane (õigemini on need need plantainid, aga mis need eesti keeles on?). Kõikjal saatmas mõnusad kastmed. Kõht punnis jalutasime ringi -loomulikult saatis meid kohe mõni kohalik sõber. Nad haagivadki end sulle kohe reisisaatjas - loomulikult pärast tasu küsides. Istusime ka rannas, ookeanivesi on külm.  Ja siis otsustasime kogu sellest kärast, mürast sõita oma rahulikku linnaossa (meie hotell on nimelt kesklinnast eemal snoobilikus saatkondade jms naabruskonnas), et osta papaiasid ja mangosid ja veini (jah, mõnes supermarketis leiab siin ka veini!) ja hängida rahulikult oma hotellis.

Olgu tervitatud esimene Dakari päev!

Ärkasin tormituulte ja palmilehtede sabina peale. Keeranud duši lahti, kust lõpuks jõudis minuni ka soe vesi, kuulsin ka Lille, Kauri ja Rene samalaadset käitumist (nimelt on meil kõikidel oma toad, ent kanalisatsioon, see reedab, mida keegi oma toas parasjagu teeb). Hommikusöögile, kus pakuti mingit mahla (mis oli küll pulbrist tehtud keemiline lurr), verivärsket (et mitte öelda tooret, ent noh vähemasti ju local) banaani ja mandariini (keegi oli need vist hommikul noppinud!), croissant, cafe au lait ja baguette moosi ja võiga. No kohe näha, ent endine prantslaste koloniaalmaa!

Rene ja Kaur kangutamas toore mandariini koori. 

Nüüd nohistame kõik oma tubades arvutis ja ootame, et kohalik kontaktisik, kes pidi meile juba 30 mintsa tagasi järgi tulema, võtaks telefoni vastu.

Meie hotell. 

Aafrika!

Ae, ae - Miina Mamman sõidab Aafrikasse!
Kõik sai alguse eile varahommikul Tallinnas. Esimene vahemaandumine Kopenhaageni lennujaam. Halb ja kallis kohv ning muffin, ümberringi tuttav imelik keel ja ilusad inimesed, kes endale hommikukohvi sisse napsu valasid ja võileibu pugisid. Mõni jõi ka otse kohe hommikul kell 7 õlut või veini - mis siin kohviga narritada! Jah, taanlased ikka oskavad olla elunautlejad.
Järgmine vahemaandumine Pariisi lennujaamas. Milline arhitektuur! Jah, soovitan minna arhitektuursele reisile Pariisi lennujaama. Tervitas meid loomulikult ka prantslaste arrogantsus (passikontrolli mees ei vahetanud minuga ühtegi sõna, ise otsustasin üks hetk, et nüüd on vist aeg läbi väravate kõndida) ning päeva esimene vein.

Õde-venda, Chanel ja prantsuse punavein Pariisi lennujaamas. 

Siis Air France'i pirakasse lennukisse, mis oli pilgeni täis valgeid ja musti, prantslasi ja senegallasi ja muidki. Lennukis ulatati ametlikult menüü - apperatiiv, eelroog, pearoog, magustoit, juust, digestiiv..kõlab kui prantsuse restoranis! Toit toodi ikka kui tavaline lennuki kandikulõuna, ent juua sai see-eest ohtralt. Vaatasin ära filmi Birdman (päris tore, ent ei midagi joovastavalt suurepärast) ja siis mõtlesin (vein oli ka juba oma mõju avaldanud) , et vaataks mingit romantilist jura. Panin siis vastavalt käima filmi Keira Kneightlyga, ent peale minutit sain aru, et soiguvat Keirat ma siiski vaadata ei viisti. Seega vaatasin teise filmina suvakat filmi Chef, kus vähemasti näitas ilusaid toite. Selleks ajaks oli mul kõht juba kõvasti punnis.
Ja maandusimegi hilisõhtuses Dakaris. Vastu võttis meid troopiline niiskus ja soojus. Hinnanguliselt kraade 20. Kogu lennukimass lükati pisikesse ruumi, kus tuli passida viisajärjekorras. Valitses kaos ja õhupuudus. Ei mingeid instruktsioone, korralikku järjekorda ega lootust lähema tunni jooksul siit pääseda. Lõpuks, peale 2h vms, sain ent leti taha, kus must noormees tegi pilti (no see on ikka jäädvustus, ma ütlen!) ja kleepis passi selle pildiga viisa igaveseks. Siis küsiti veel korraks passi ja siis korraks nagu mulje pärast veel. Ja olimegi väljas, kus oli meid 2h kannatlikult oodanud keegi tüüp, kes meile pidi järgi tulema. Juhatanud meid mikrobussi, otsiti kuskilt mingi teine pikas hõlstis tüüp, ent ka tema ei olnud meie autojuht. Siis tuli keegi kolmas, kes alguses pikalt otsis autovõtmeid. Igatahes kohale me oma hotelli jõudsime, tore pisike kohake, keskel ka väike bassein (see vist rohkem ilu pärast küll). Pusas sääsevõrku aitasid lahti harutada kaks meest. Ja siis suigatasingi esimese Senegali öö unne.

Selline kaunis fotojäädvustus ilutseb nüüd minu passis igavesti. Või noh passi kehtivusaja lõpuni. Meest letis ei kottinud absoluutselt.