Eile lõppes laulupidu. Käisin ka jälle. Olin kuulaja ja vaatleja, ent lõpu-ühendkooride ajal kobisin ka siiski kaare alla. Väga vägev. See, kuidas pealtvaatajaskond hakkas ka ise usinalt laineid tegema ning kuidas lauljaskond peale viimast laulu ei tahtnudki lavalt lahkuda ja aina uusi lauluviise üles võttis, oli uhke. Ja nii palju lippe. Terve lauluväljaku täis rahvast oli kui üks. Tohutult võimas. See tundmus päästis minu jaoks laulupeo, mis muidu sarnanes juba mistahes massiüritusega, kuhu kõik lihtsalt peavad minema, sest nii ju on alati tehtud ja see on traditsioon, mille puhul ei esitata endale mingeid küsimusi, vaid võetakse kapist mingi rahvustemaatiline rõivas, pannakse see selga, minnakse lauluväljakule, seistakse õlletelgis järjekorras, süüakse grillvorsti praekapsaga, leitakse üks väike vaevu istumiseks vaba murulapike, kuhu siis maha kükitatakse, külg külje kõrval teistega, kuulatakse mõned laulud, siis minnakse jäätise järele või vetsujärjekorda, vihma korral kaetakse end automaatselt kilekeebiga ja siis kössitatakse ja peale viimast laulu minnakse rõõmsa tundega koju. Kõik teada ja korduv.Nagu jaanipäev, mida kõik ootavad kui üht tähtsündmust. Jaanipäeval ollakse kindlasti õues ja tehakse tuld ja grillitakse. Juuakse ikka ka midagi. Ja sajab vihma, ent mis sellest- jaanipäeval ollakse õues ja tehakse tuld ja grillitakse. Sest nii on ju alati tehtud.
Ent on tore tõdeda, et vahel ei ole kõik nii automaatne ja korduv ja traditsionaalne. Oli vägev, kuidas laulupeorahvas ilma kellegi organiseerimata omale ise peo kujundas. (Isegi kui alguses võis kuulda mõne porinat, et kus on mahaminekumuusika ja miks pole kaare alt mahaminekut organiseeritud ja mis see Laine Jänes seda lugu teeb, mida plaanis ei ole, siis lõpuks tõstsid ka nood oma lipud üles ja rõõmustasid hetkes.)
Aga logisch, et jaanipäeval grillisin.
