Oh seda nuttu ja hala

Laske mul nüüd see viimane foto siia blogisse panna. Mina näen välja kui suur vaal, ent kätes on midagi väga tugevat ja ilusat!

Sinine ja must

Mis siin ikka varjata, et olen veidi sinine ja must (peaaegu et lipuvärvid!).
Süda on katki, ent vähemasti olen nüüd armastanud!
Ratas on katki, sest mina ja mu ratas ja auto põrkasime hopsti kokku. Õnneks olen ise vaid sinikais.
Ent muretsemiseks pole põhjust, küll kurbusele järgneb õnn ja rõõm. Oli sellistki elukogemust vaja.

Väike perereis

Kolmandat korda käisin Olympic Peninsula rahvuspargis. Sõitsime sinna Jaredi ja ta emaga. Emaga kohtumine oli täiesti stressivaba. Ta on selline hea ja sõbralik ja väga lihtne läbi saada. Ehkki erinev, meenutab ehk siiski veidi minu ema! Niisiis, sõitsimegi teisipäeval kolmekesi rahvusparki, ööbisime kolmekesi kõik ühes hotellitoas (!) ja sõitsime ringi veel kolmapäevalgi ning õhtuks jõudsime tagasi Seattle'sse. Tundus nagu väike tore perereis. 

Ja loodus on siin Põhja-Ameerikas ikka suurepärane.

Leidsin blogist vana foto..

..issandmaria!

Kohtumine emaga!?!!

Täna tuleb Seattle'sse Jaredile külla ta ema ja ma olen sunnitud kohtuma emaga. Mul polegi kunagi varem "kohtumist emaga" olnud, sest kõik eelnevad peiksid on ju olnud sellised ajutised väljamaalased, kelle emad on olnud kuskil kaugel eemal. Jaredi ema on ka üldiselt kaugel idarannikul, ent nüüd tuleb siis emaga silmitsi seista. Vaatame-vaatame.

Tere hommikust..

..peale pisukest und (18 tundi)!

Koolihullus on minevik.

Nii, tänasega on koolihullus selleks korraks peaaegu et läbi. Nimelt pean veel fotoprojekti kallal tööd tegema (sest terve trimestri vältel ei ole ma paraku fotolaborisse peaaegu et üldse jõudnud..buhuu, õpetaja John on minus ilmselt pettunud), ent stuudio sai tänasega läbi. Naljakas trimester oli see. Plaan oli teha eriti kerge trimester, ent kukkus see välja kõige pingelisem ja aeganõudvam. Praktiliselt olen alates aprillist ainult koolis olnud, sotsiaalset elu ja meelelahutust praktiliselt pole olnud. Tervislik eluviis on minust eemaldunud ning juba paar kuud toitun põhiliselt snäkkidest, nisutoodetest, magusast. Ja kohvist loomulikult, mille kogused on jõudsalt suurenenud. Liiter päevas vähemalt. Ja ma olen nii väsinud. Keha on nii väsinud ja ka meel. Ehkki mulle tõeliselt meeldib mu projekt, tekitas tänane presentatsioon jälle kõhklusi - ons see eriala ikka minu jaoks? Mul võivad ju suurepärased ideed olla, ent miks ei jõua ma neid kunagi lõplikult viimistleda, jättes kõik projektid kuidagi poolikuks? Ja miks ma raiskan metsikult aega (unetundide, sotsiaalse elu vms arvelt), et olla tohutult ebaproduktiivne ja siis lõpuks teen ikkagi kõik viimasel minutil. Ja seda suure koguse stressiga ja rutakalt ja tulemus on nigel. Ja kui see nüüd oligi minu kõige elu viimane koolitund, siis mismoodi olen ma eluks tööturul valmis, kui ei oska oma ideid müüa ja teistele presenteerida?
Vot nii. Ja nüüd lähen magama, sest viimase 48-tunni jooksul olen maganud vaid 1.5 tundi. Ei, enne uurin veidi raamaturiiulist leitud The Body Sculpting Bible For Women raamatut, sest homsest algab mul uus tervislik eluperiood, tõsiselt!