Viimane reis Rumeenias?

Optimistlik algus. Ühe raksuga kiirelt Tirgu Mures'i linna.

Esimene öö keset mägesid. Järjekordselt oli telgis jube külm.

Riigipiiridest välja!

Nostalgiarikas Moldova pealinn.

Ilm oli külm ja vihmane ja telgis ööbida enam ei saanudki.

Mõni meist on Mäki-sõltlane.

Daciad on vahetunud Ladade vastu.

Vene keel ja vene meel.

Öine vaade Odessale.

Odessa päevavalguses.

Hetk enne katastroofi ehk tabas meid terve päeva vältav paduvihm. Olime aluspesuni läbimärjad, middle of nowhere, autod peale ei võta, vihma muudkui sajab, puhub vali tuul. Hetkeks mõtlesime, et nüüd sureme küll ära.

Ent jõudsime tagasi Ukrainast, jäime ellu, põrutasime Tulcea linna, kus ööbisime paadis. Loomulikult on igas korralikus paadis ka laevakass, kes lõhnab kala järgi.

Mõnus õhtusöök, kus Kaie tegi salati..

..ja Kapten George praadis kala.

Järgmisel päeval Doonau Deltat avastama!

Ajapuudusel vaid väike 5tunnine paadireis. Võis silmata palju erinevaid linnuliike.

Hispaania võileivalt ei puudu kunagi tomat.

Constantsa- Rumeenia Musta Mere turistilõks.

Rannas peesitada ja päikeses praadida ei olnud sellel korral võimalik.

Ja tagasi koju. Ühest Rumeenia otsast teise, hääletades nii päeval kui ööl.

sick and tired and lonely

Ma ei tea, raske on ikka öelda "head aega", no ei õpi ma seda valutult lausuma. Eile lahkus Chris. Briti poiss, kes oli ka "vanem" olija ja tore sõber. Just praegu läks Pablo. Ma ei teagi, kes ta mulle oli. Pidevalt oli mul tunne, et tahaks teda kägistada, pidevalt jaurasime mingite jamadega, aga lõppkokkuvõttes oli ta mulle nagu väike jonnakas ja naiivne hispaanlasest vend, keda mul kunagi ei olnud. Nüüd istun korteris üksi ja melanhoolitsen. Vahel on ka seda vaja. Ja nüüd ma tahan panna siia juustused ja läilad laulusõnad (ja tegelikult see laul on minule väga armas ja ilus). Tahan ja panen.

summer's almost gone
so are you
the sunshine
hiding in the shadows
hiding from the snow
summer's almost gone
october's soon to come
hiding in the shadows
now it's time to part
we're goin' with the seasons
where we'll meet again
I don't know
time to part
I could give a thousands reasons
like I've stayed for too long anyway
but where will our love grow
I just don't know

* Igaveseks mulle täheke tänasest

Pildikesi viimastest päevadest

Regina läheb sellel neljapäeval Saksamaale. Tuleb küll tagasi veel, ent ainult meie noortevahetuseks, et see koos minuga läbi viia. Nii et üldiselt ta kolib välja hetkel. Ka endal on tekkinud 'lõpu'-tunne. Viimased päevad on olnud suurepärased. Täis spontaansust, nalja, mõtisklusi, pikki jutuajamisi, häid sööke ja uhkeid jooke. Eile näiteks sattusime äkitselt Ungarisse, Szegedi linna. Seal oli mingi kalafestival, millest meil loomulikult aimugi ei olnud. Oh, salaami ja paprika muuseumis jäi käimata seekord..

Theo elab ka meie korteris

Pole midagi paremat kui hea söök

Vabal ajal töötame ka laboratooriumis

Päevast sai ööSpontaanne 1-päeva-reis Ungarimaale

Mees, kes andis meile palju maitsvaid Ungari veine maitsta

Paris of the East

Nädalavahetusel käisin Bukarestis. Saadeti mind sinna mingile projektikoolitusele..seoses selle projektiga, mille siin kirjutasin kunagi. Oh seda nalja, koolitus toimus rumeenia keeles loomulikult. Mina peaaegu et midagi aru ei saanud. Tundsin siis kaks päeva järjest, kuidas on olla türklasest EVS vabatahtlik võõral maal. Ent muidu oli Bukaresti reis täitsa tore, ööbida sai telgile ja vabaõhule vahelduseks hotellis jms. Bukarest ise on huvitav (muidu kõik siin seda pealinna siunavad), on mida vaadata.

Kommunistlik suurushullustus

Midagi aru ei saa, tegelen millegi kõrvalisega

Festivalilt festivalile

Elu kulgeb siin pidustuste radadel. Käisin lõpuks ära Szigeti festivalil Budapestis. Jah, on ikka võimas küll. Atmosfäär mõnus, bändid head. Ise jäin kõige enam vaimustusse Jamiroquai etteastest. Tantsisin nii, et vesi, et mitte öelda higi, voolas. Kaiser Chiefs ja Roisin Murphy olid toredad, ent midagi jäi puudu. R.E.M. oli vahva, ent midagi jäi samuti puudu. Või oli asi minus, et selleks hetkeks olin ma lihtsalt juba liialt väsinud. Igatahes, Sziget oli tore ja järjekordselt tõdesin ka ikka, et Budapest on üks minu lemmiklinnadest.
Paar päeva puhkust ja Belgradi. Ammu plaanitud õllefestivalile. Peale 10tunnist väsitavat hääletusretke saabusin öisesse Belgradi ja kohe õllefestivalile. Polnud see üritus midagi erilisemat kui Eesti Õllesummer (õnneks pole küll viimasest kunagi osa võtnud), niisiis järgmisel päeval peale jalutuskäiku linnatänavail alustasime retke tagasi koju.
Ja siis viimane nädalavahetus. Kuna alates juulikuust on nüüd alatasa keegi vabatahtlikest lahkumas, leiavad aset lõputud farewell-pidustused. Viimane vältas 4 päeva.
Olen veidi väsinud. Viimasel ajal tunnen, et minu EVS on lõppemas, et ongi aeg koju minna nüüd. Ja ma pole ainus, kes nii tunneb. "Vanadel olijatel" selline tunne, vaadates uljaid "uusi ja noori". Jah, nüüd on teie aeg. Tehke oma EVS. Ma aga tunnen, et uute inimestega uuesti alustada ei viitsi ega jaksa.

Õllefestivalil Belgradis

Sziget ja kaunis Budapest

Oh need mäed..ahhetan

Nädal aega tagasi käisime mägedes. Rumeenia kõrgeimate tippudega ning üldse riigi kaunimateks mägedeks nimetatud Fagaras'i mägedes. Läksime ilma igasuguse varustuseta (ehk siis suhteliselt õhukeste riietega ning matkamiseks ebasobivate jalatsiteta), 1kihilise kaheinimese telgiga, vähese toiduhulgaga. Noh, naiivselt, ent uljalt- selline ma juba kord olen. Ent jäime ellu ja saabusime tagasi koju seletamatute tunnetega. Oh need mäed..

Elu parim ost- soe müts, mida ei võtnud 24h jooksul kordagi peast.

Suvekuumusest talveilma.

Leidsime omale sõbrad, kellega koos mäkke tõusta.

Lõbusad mägironijad.

Väike puhkepaus.

Hommik peale tormi. Stiilipunktid telgile.

The morning view.

Ja tagasi alla.

Kohati tundsin end tõelise alpinistina.

Viimane kehakinnitus mägedes.