DAC

DAC ehk Dansk Arkitektur Center on üks väga tore koht Kopenhaagenis. Mäletan, et juba mu esimesel Kopenhaageni visiidil, mis oli 2008.aastal, jättis see muuseum sügava jälje ning ilmselt oli ka üks faktoritest, miks mul tekkis kinnisidee, et tahan urbanistikat õppida just Kopenhaagenis.
Igatahes, täna käisime seal klassiga ka ja seal oli väga hea väljapanek Taani heast nüüdisaegsest linnadisainist. Sama väljapanek käis ka muide Veneetsia biennaalil.

Ja nüüd ma nosin emme saadetud toidupoolist. Aga kus on hoidised ma küsin?!?

Esimene külaline!

Te ei arva iial ära, kus ma praegu istun..mugavas hotellitoas loomulikult! Mihkli hotellitoas! Ehkki ta on siin töölähetuses ja üldse mitte minu pärast, siis võib teda siiski lugeda esimeseks külaliseks. Vastupidiselt külalise kutsumisest oma koju (mida mul ju ei ole), kutsus Mihkel mind hoopis oma hotellituppa. (Võib-olla kutsusin ma end ka ise..?) Igatahes, siin ma nüüd olen ja saan vahelduseks magada valgete puhaste linade vahel ja voodis. Kuigi inimene harjub tegelikult kõigega ja ma olen selle poroloogi-magamiskotti komboga ka juba täiesti sõber. Mihklit ennast ma veel kohanud ei ole.

Tagasi sain ka oma neetud Rocky. Käies mureliku hädapätaka näoga läbi paar rattatöökoda, sain lõpuks ühe türgi vms vanamehega jutule. Kuna teistes kohtades taheti kas väga palju raha või kulus seal paranduseks kauem aega, jätsin ratta türklasele. Võib-olla oli asi ka selles, et ta oli nii soe ja isalik ja ehkki ma teadsin, et tema lubatud hinnaaladust ilmselt ei tule, et kindlasti on tegelikult siiski mingi nõks (eriti kui tegu türklase vms), siis blokeerisin selle mõtte ja usaldasin teda meeleldi. Eriti veel kuna ma olin selleks hetkeks juba oma rattast täiesti tüdinenud ja peaaegu et pisaratesse puhkemas - türklase sõnad, et noor inimene peab olema alati rõõmus ja naeratama kõlasid lihtsalt nii kenasti! Tagasi minnes tuli välja käia 250 raha, ent vastutasuks sain oma logiseva kaaslase ja lutsukommi! Nüüd kiman jälle tänavatel, ent paraku tundub mulle, et ega sellega selle neetud ratta lugu veel ei lõpe..

Handicapped

Sõidan siis mina kesklinnast eemale suburbiasse, et seal üht tuba vaadata ja mis mina tunnen - minu Rocky on kuidagi imelik ja liigub väga raskelt edasi. Ja nõnda olingi järsku mingis võõras linnaosas oma kahe tühja rattakummiga. Kuna on pühapäev, siis on ka kõik rattatöökojad kinni, ent õnneks oli läheduses Statoil, kus mul üks immigrandi välimusega mees kummid uuesti täis pumpas. Sõtkusin siis kiiruga tagasi kesklinna poole, ise kartes, et varsti olen jälle jalutu ja kätetu. See juhtuski kuskil poole maa peal ehk siis tagukumm ongi ilmselt katki. Esikummi puhul ma kindel pole. Mida me sellest järeldame? Ei tasu igasugu suvalistelt inimestelt ratast osta. Ja et inimesed siiski ei ole ilusad ja head.

Minu uus sõber - Rocky the bicycle

Mul on nüüd ratas! Ta on selline suur ja massiivne naistekas, veidi kipakas ja logisev, käsipidurid on katki (olge mureta, kenasti toimib vana hea jalgpidur) ja korvis ka augud, ta on roostes. Ent sõidab uhkelt ja viib mind ühest kohast teise. Ta nimi on Rocky.
Ostsin ta lõpuks pika dilemma peale ühe mustlastüdruku käest, kes ilmselt oli ta eelmisel õhtul kelleltki tuuri pannud. Nii see siin käib. Dilemma seisnes selles, et mõnes mõttes oleksin ju võinud ka ise endale ratta "leida", aga jah - tuleb tõdeda, et ei ole minus seda vargasoont (olgu-olgu, veidi joogisena on esinenud tendents näpata teatud sorti söögipoolist nagu näiteks saiakesed või küpsised), üldiselt ma ei oska teiste inimeste asju ära võtta. Reedel, kui ma sealt soolaleivapeolt koju jalutasin, siis ma vaatasin küll sellise pilguga ringi, et kus "vedeleks" rattaid (nimelt just reede ja laupäeva öösiti on parim aeg rattaleiuks, sest siis on inimesed joonud alkoholi ja jätnud oma rattad lukustamata), aga ei tuvastanud midagi ja tundsin end ka väga imelikult. Niisiis, otsustasingi lihtsalt raha maksta (võib-olla isegi liiga palju selle logu eest), sest see on ju kõigest raha. Mis siin põdeda, kui midagi on vaja, siis tuleb osta ja kõik.
Sama dilemma oli mul reedel enne seda pidu, kui tahtsin sinna midagi kaasa osta, ent lahti olid ainult hirmkallid nurgapoed. Seisin seal nurgapoes siis kuskil pool tundi šokolaadileti ees. Tundus, et nii lihtne oleks see šokolaad lihtsalt kotti pista, et keegi ei tundu nägevat. Ja siis ma seal seisin ja seisin ja lõpuks ikkagi ostsin šokolaadi. Kui tahad šokolaadi, siis tuleb see osta!
Aga rattaga trippisin juba eile kõikjal ringi. Enam ei tunne ma end hälvikuna (sest jalakäijana oled sa siin tõeline veidrik), uhkusega liuglen koos Rocky'ga mööda Kopenhaageni tänavaid.

Mul on imelik lööve..

..ja see on vist maapähklivõist!

MA in Tivoli amusements

On tore olla üliõpilane, kui sellega kaasneb tasuta Tivoli ja ta erinevate atraktsioonide pääse.
Tivoli on Kopenhaageni väga tugev trade mark. Räägitakse, et siinne tivoli on maailma kõige esimene ning siin on ka kõige vanim puust ameerika raudtee. Ja Tivoli, see ei ole ainult karussellid ja suhkruvatt - Tivoli on tugev bränd ja äri. Tivolil on hotell, konverenstikeskus, tohutult restorane, kohvikuid, kontserdisaalid ja festivalid ja kõiksugu üritusi ja asju. Paljud taanlased ostavad Tivolisse aastase pääsme, millega saab nii palju Tivolis käia, kui tahad. Kõik atraktsioonid maksavad muideks lisaraha ja see ei ole sugugi väike. Näiteks üks 1-2min kestev ameerika raudtee sõit maksab kuskil 100 DKK (vist oli), mis on siis kahekordne summa eesti rahas.
Igatahes, kuna meie grupp sai urbanismi stuudios alaks Tivoli, siis me kirjutasime neile ja nad lasidki meid tasuta sisse. Nimelt pidime Tivolist 1min pikkuse filmi tegema. Reedel kobisimegi siis kohale, oli ilus ja päikseline ja Tivoli oli nii tore, et meil ausalt öeldes jäi filmimine veidi tahaplaanile. Hakkasime hoopis usinalt kõiksugu atraktsioonidega tutvuma ja enamustele neist kaamerat üldse ei lubatagi ega poleks ka võimalik. Noh, mis seal ikka siis. Esmalt käisime ühel kiiresti ja hästi hästi kõrgel tiirleval karussellil, kust näeb tervet Kopenhaagenit. See oli väga kõrgel ja ma mõtlesin kohe ema peale, kes kardab mul ju jubedasti kõrgust. Mõtlesin, et tema sinna vast ei läheks. Siis läksime sellele vanale puust ameerika raudteele. See on selline ka kiire ja hüplev, ent pea alaspidi ei minda ja selles suhtes ta on ikka selline horisontaalselt rööpal. Aga see oli väga tore ja siis me läksime teist korda sellele veel. Siis sõitsime mingis kohvrilaadses asjanduses H.C. Anderseni muinasjutumaal, kus hurmava häälega mees luges kokkuvõtteid ta muinasjuttudest, samal ajal möödusime erinevatest muinasjututegelastest, kes olid liigutavad nukud. Siis sõitsime lastele ja vanuritele mõeldud autodega. Peale meie olid seal tõesti vaid 5-aastased. Ja laste mängutoas käisime ka, kus olid mõned liikuvad põrandad ja redelid jms.
Ja oligi käes aeg Kaie elu esimeseks sõiduks tõelisel Ameerika raudteel. Sellisel, kus rong uhab hooga igatpidi. Tuleb tunnistada, et kui ma seal juba rihmades istusin, siis ma mõtlesin küll, et oot, miks ma seda ikka teen. Aga see sõit oli väga äge! Kisasin, pisarad voolasid ja korraks panin ka silmad kinni, ent lõpuks tuli lõpp liiga kiiresti. Neil kestab see tõesti ainult mingi pool minutit või nii. Oli omajagu õudne (ja ma tegelikult isegi kartsin rohkem, et vast söödud võileib ehk tikub välja), ent kohe tekkis hasart. Ja kui me olime oma tasakaalu tagasi saanud, siis läksime ühe korra veel. Ja siis juba tundus, et olengi juba harjunud ja polegi enam ägedalt õudne.
Vot selline reedene koolipäev siis.
Ja siis karussellidest uimastena suundusime me kohe otse kooli, kus reedel kella 1st- 24ni on lahti tudengite oma baar, kus on odavad õlled ja palju palju rahvast. Ikka väga palju rahvast. Ja kuna oli selle kooliaasta avaõhtu, siis oli eriti palju rahvast. Ja kui meie saabusime sinna kuskil 5st, siis olid enamused juba väga täis. Üldse, taanlased ikka joovad nagu loomad. Täiesti loomastuvad. Kuna ma hängisin ühe taanlannaga, siis ma püüdsin ka sammu pidada ja jõin ära järjest 4 õlut, ent mulle füüsiliselt lihtsalt ei mahtunud juba peale teist õlut tegelikult üldse vedelikku sisse. Ent ma siis ikkagi jõin, et integreeruda taanlastega. Aga see on ikka suhteliselt rõve. Ma ilmselt väga tihti reede õhtuti seal käima ei hakka. Eile põgenesin sealt baarist õnneks hoopis ühele Seattle'st pärit poisi soolaleivale. Seal oli ka üks rootslanna, kes võtab minuga samasid aineid ja keda ma põgusalt tean. Ja siis oli seal suur punt Seattle'st pärit arhitekte (tudengeid), sest neil on Kopenhaageniga mingi diil. Ja siis oli seal veel norrakaid ja veel rootslasi ja mingeid tüüpe veel. Ma väga kaua vist ei olnudki, sest ma olin sellest õllemaratonist juba päris väsinud ja siis ma läksingi varsti koju (Stine koju siis ära. Kodutee oli ka ju pikk.

See on see kiire ja kõrge karussell.
Ja see on taanlaste kuulus ja armastatud tegelane - mingi pannkoogimõmmi vms.

Peanut Butter Junkie

Nii, olen maapähklivõisõltlane. Söön ainult maapählivõid. Täna juba süda tegelikult läigib sellest. Aga ikka söön edasi.