Legendaarne!

Ei, võtan oma sõnad ja nurina veidi tagasi. Roskilde oli legendaarselt lahe! Festival ise on oma legendide vääriline. Melu on äge, muusikat igasugusele maitsele ja ikka palju väga head muusikat. Need vaid mõned selleaastased pärlid: Björk, Amadou&Mariam, Julia Holter, Daughter, m83, Peter Broderick, Alisson Krauss, Bon Iver, Mew ja veel ja veel.
Kere on loomulikult väsinud, ent meel rõõmus.

Roskilde Fail

Põgenesin just Roskildelt, sest köhin nagu tuberkuloosihaige. Ent tegelikult on see ehk isegi hea, sest Roskilde on midagi, mida ma ei oskagi kohe kirjeldada. Massiorgia, kus lahti rullub inimese loomastunud külg (ei taha küll loomi solvata). Kõikjal lehkab roiskunud kala ja uriini järele, maa on täis kõiksugu prügi ja läga, ööpäev läbi ringi lällavad (kisavad purupurjus) poolpaljad kered, loomastunud pilgud, alkohol, alkohol, alkohol, kõlarid mängimas läbisegi kõiksugu muusikat, kisa, seks, avalikult pissivad poisid ja tüdrukud, ilged kostüümid ja joomismängud. Ikka kohutavalt rõve! Homme pean ent paraku tagasi sõitma, sest ootab viimane vahetus nacho-baaris. Kiirsöögikoha liinitöö. Kaks esimest päeva tõstsin ainult salsat, quacamolet ja creme fraiche' pisikestesse topsikestesse. Kaks tervet päeva. Täna sain krõpsupakke avada ja juustu krõpsudele peale uhada ja isegi rahaga arveldada. Ei, nachosid küll ise ei taha enam. 
Aga jah - panustan festivalile, mis algab tegelikult alles neljapäeval. Panustan muusikale, sest tulemas on väga head mussi. Ja ehk kui tarbin ka alkohoolseid jooke, siis sulandun massi ja kõik tundub nii tore ja inimesed nii lahked ja ilusad ja nende teod nii naljakad ja head. Ootan. 

Roskilde!

Ja ongi Roskildele minek! Linn tühjeneb vaikselt. Tänavail seljakottidega noored. Poodidest kaovad viimsed kummikupaarid ja vihmakeebid. Alkoholilettide ees käib tunglemine.
Ega ausalt öeldes üldse ei viitsigi enam minna. Külmetushaigus tüütab, ilm lubab ainult vihma, massid tekitavad hirmu, nachosid küll teha ei taha, ei jaksa 8 päeva järjest juua.
Aga tuleb siiski minna. Oodatud on kaua, legende on kuuldud ammuilma.
Eks hiljem räägin siis kõigest.

Lahkumise kurbus

Pakin oma asju vaikselt. Tuba on juba tühi, seinad valged, kapid tühjad.
Ja olen nii kurb. Väga kurb.

Lõpp

Täna hommikul lahkus mu üks parimaid sõbrannasid siin - hästi tore ja oluline norra tüdruk Hanna. Ja see tegi mind väga kurvaks. See, et tema lahkus ja meie jäime ja läksime Amager randa hängima ja siis arhitektuurikeskusesse näituse avamisele, kus tasuta joogid ja snäkid ja siis jõime kanali ääres õlle..ja noh, et elu jätkus täpselt nii nagu enne ja alati, aga teda enam ei ole meiega. Sellega tuli tunne, et ongi lõpp. Et see eluperiood ongi igaveseks läbi. Mina olen ju järgmine, kes läheb. Ent ju nii peabki olema. Kaua sa ikka jaksad jaurata. Aga siiski, see lõputunne tegi mind täna väga nukraks.

Kott pähe ja hülgerasv

Mõnikord on selline päev, et tahaks tõmmata koti pähe, sest tunne on nii kole. Terve kere tundub lodev kui hülgerasv, ükski riie ei sobi, juuksed on pulstunud ja nägu igav. Selline päev siis täna. Varjun kodus ja söön.

Külgetõmbejõud

See on ikka kummaline, kuidas toimib külgetõmbejõud - kui miskit on olemas, toimumas, juhtumas, siis võib kindel olla, et kohe lisandub sellele posu muud värki. Kui poisid, siis ikka mitu korraga. Kui üritused, siis ikka täpselt samal ajal. Nagu spetsiaalselt minule mõeldud väljakutse - et tehku ma neid neetud otsuseid (mida ma enamjaolt ikka üldse teha ei suuda). Sellel nädalal olen järsku kui printsess - tähelepanu keskmeis. Ilus ja lõbus, ent miks siis nüüd ja korraga ja muul ajal on täiesti meestepõud?