Issanda loomaaed on ikka kirju..

esiteks muidugi superuudis, et mul on nüüd kodu!! ehk siis leidsin lõpuks omale mingi eluaseme. ei ole see küll eriline palee, ent esialgu sobilik paik siiski. tegu pisikese uberik-korteriga aldgate east piirkonna lähedal ehk superasukoht. korteris kolm pisikest uberik-tuba, igas toas elab kaks inimest. mina hakkan tuba jagama mingi vene tüdrukuga, keda pole veel kohanud. aga jah, kavatsen seal suht aint magamas käia nagunii ja selleks oli see toanurk igati sobilik. kolin laupäeval.
kahju on loomulikult siit ära minna, sest siin on sõbrad. seal ilmselt suuremaks sotsialiseerumiseks ei lähe.
peale edukat korteriotsingut istusin pargipingile maha. et oma väsind ja reostunud organismil lasta puhata. sõin parasjagu muna-kressi võileiba (jep, jõudis siiski kätte ka tolle aeg) ning rüüpasin peale piima (sest olid meenunud targad ema sõnad piima kiirendavast mõjust alkoholi kehast väljutamisele), kui minu kõrvale, täpselt minu pingile ja minu kõrvale (kuigi oli teisi pinke täiesti vabu) istus imelik tädi, kes hakkas oma jalanõusid vahetama, ise padrates, et ta jalad on ikka väga väsinud. hmm, miks istuda siis einestava tütarlapse vahetusse lähedusse..? ja üldse, mina istuks eestlaslikult üldse hoopis eemale vabale pingile. rääkisime ka ilmast ja läinud veider tädi oligi. mina aga seadsin sammud töö poole. seal oli kõik nagu ikka. välja arvatud imelikud avastused muheda peakoka Chrisi kohta. nimelt mees väga muhe, kutsub mind printsessiks ja puha, ent täna lihtsalt järsku pakkus mulle narkotsi. lihtsalt lambist, umbes jutu jätkuks. et tal üleval hea suur kabinet ja seal ootamas mõnus kraam. ma mingi ütlesin, et pole huvi. ja no ta ikka kolm korda veel küsis, et äkki olen ümber mõelnud. eituse peale kutsus õllele. ma väsind ning mees pidi leppima eitusega taaskord. tahab ta mulle aga näidata "His side of London", mis põhimõtteliselt tähendab klubides kolamist..ei teagi. mees nagu abielusõrmusega ja umbes 40aastane. tore mees muidu. aga noh, suhtun nüüd temasse veidi skeptiliselt.
Lõpuks ometi sai see painav tööpäev läbi, istusin bussi. Kuulasin, kuidas üks inglise mees paaniliselt püüab mitte-eriti-palju-inglise keelt kõnelevale türklasele selgeks teha, et kui Türgi saab EL-i, hakkab palju türklasi Londonisse voorima.
Ja ausalt, ühte ma ütlen, kui minu selja taga peaks veel keegi kunagi hiina keeles rääkima, siis ma ausalt lahkun bussist. tõeliselt närvesööv keel. on jah.
ja siin ma siis olen lõpuks kodus (ehk siis teddy pool) ja mõtlen, et homme pean ju vara tõusma..vähem kui 8h und jälle..vähemalt saab töö juures ohtralt kohvi pruukida.
aga inimesed on ikka imelikud küll.