oodates koju oma abikaasat..

olen pahas tujus. jah. tahan ja olen. olen nüüd kaks päeva tööl käinud. ja olen pettunud. esiteks töö on suht orjatöö. pean olema nagu ettekandja (v.a. ei võta tellimusi), ent samas pean tegema ka musta tööd (ala kuivatan nõusid, pühin põrandaid). selle kõige juures saan ma aga oodatust vähem töötunde ning väiksemat tasu. ütleme nii, et palk on kehv. inimesed tööl on muidu toredad. aga pole sellist tunnet nagu oli Pearl restoranis. mäletan, kuidas ma olin seal peale esimest päeva nii õnnelik. inimesed tundusid mulle niivõrd supertoredatena. siin olin peale esimest päeva ülihalvas tujus ja ka täna olen halvas tujus. Inimesed pole seal sellised, kellega ma nüüd tohutult koos välja viitsiks minna. suurema osa näiteks moodustab itaallaste bande, kes teadagi igal võimalusel räägivad oma keelt. ning pealegi on itaallaste töökultuur madal. nad ikka igal võimalusel viilivad. söövad klientide kausist friikaid. tööajal lahjendavad oma veeklaasi veini jms. mulle, kui väga töökale eestlasele, käib see pinda. ja üldse, ma oleks ka seal le metros ettekandjana hakkama saanud. oleks jah. (kuigi tegelikult olen ma ka praeguses töös mõningates asjades elukähmerdis, mille peale poisid vangutavad pead :D) aga ei tohi ju midagi kunagi kahetseda, eks..oeh.
teine asi on elukohaga. ei leia kuidagi midagi sobivat. siin on aga elu kujunenud liiga abielunaiseeluks. või ma ka ei tea. mul kuidagi tunne, et ma olen umbes naine, kes ootab oma meest igal õhtul töölt koju. soojendan ta voodit ja küsin siis, kuidas tööpäev läks, honey?.. eile ootasid mind kodus lilled. tulbid. (need on ju mu lemmikud!!!!!!) aga ma jumala närvi läksin. et mismõttes lilled mulle. siis tulevad sõnumid stiilis- have a nice day, see yo later, kiss. mismõttes??
ehk siis jah, prantslane on tore ja uljas, aga tema tunded käivad mulle pinda. pean kolima kiirelt.(kuigi niietnaa peaksin kolima kiirelt :D)
täna sõitsin Forest Gate'i! ohooo, milline nostalgia. (kes ei tea, siis seal elasin ma eelmisel suvel.) plaan oli minna sinna maja ukse taha, kus ma eelmisel suvel elasin. ja taguda seal, et siis saada teada, kas neil on vaba tuba. samuti oli plaan minna 99penni poodi (sest ma ei tea, kus neid veel peale forest gate'i ja kilburni on, kuigi tegelt neid on igalpool). võtsin vana hea bussi number 25. sõitsin 1.5h nagu vanal heal ajal. ja olingi kohal. getos, kus elavad vaid neegrid ja poolakad. 99penni pood pandi mu nina all kinni. ja maja uksele tagudes ei tulnud keegi avama. sõitsin linna tagasi. mulle väga küll meeldib bussiga sõita siin. see lausa 1 minu hobidest, aga antud hetkel käib see mulle siiralt närvidele. hea siis pool päeva maha sõita. aga jah, ega ma väga seal forest gate's enam elada ei tahakski. see ikka suht rõve oli.
bussis olid kaks paksu punase peaga ja tedretähnidega last, kes rääkisid ilusat inglise keelt. mõtlesin, et tahaks ka lapsi ikka enne kui olen juba 35 vms.
bussis nägin ka ilusate pisikeste kingakestega ja väikeste kätega naist. ja mõtlesin, et ma olen ikka eluhiiglane. mul on väga suured jäsemed. jalad ja käed ja kõik muu selline on ikka elumittenaiselik.
ja ma üldse praegu olen veidi üksik. ja see ei ole üldse öeldud sellisena, et te nüüd peaks mulle kohe järgi tulema siia ja mind koju vedama. vaid lihtsalt ma ju olengi selline emotsionaalne ja pessimistlik tüüp. pidevalt mõtlen ainult negatiivseid asju ja tunnen kurbi tundeid. a samas tunnen rõõmsaid tundeid ju vahel ka. nii et ma lihtsalt praegu ajutiselt mõtlen, et tore oleks kui oleks veel mõni eestlane või muidu tore inimene siin. praegu ma ikka enamuse ajast päevas üksi oma mõtetes. sest tööjuures on lihtsalt suvakas small-talk (ala stiilis "meie eestlased sööme palju kartuleid", "eesti asub põhja-euroopas", "londonis elan camberwellis" jms) ja kodus ei huvita Teddyt ka tegelt väga, mis ma mõtlen. ta liiga kinni oma tunnetes.
täna tööjuures sain suure taldriku täie pastat (see on seal hea, et nad vahel annavad süüa). aga seda pastat oli liiga palju. nii et mul oli pärast kõhus kaua paha. ning ma kõrvetasin ära terve suulae. vot selline lugu siis. ja ma kirjutan ka edaspidi palju toidust. sest kui on hea toit, siis see on väga hea. see on minu elumoto või nii. (muidu võin süüa kõike. ka oasaia.)
minu seppäläst ostetud pruunid rihmikud löövad siin laineid. tänaval umbes küsitakse, et kust ma need ostsin. ja tänaval küsis mult eile ka 1 tütarlaps, et where do I get my hair cut? Hämming!!!#@??!!