On the road again, lalalalalala.

Olgu, aitab sellest laiskusest, igavusest ja hallusest. Tegelikult oli Raplas ka vahelduseks päris tore. Oli tore panna proovile oma siseviimistlaja oskused ja seinu värvida. Oli tore panna proovile oma kulinaarsed oskused ja aegajalt emale mingeid roogi valmistada. Oli tore peaaegu, et igal õhtul Ülejõele kooserdada. Või siis Künnapääde residentsis vedeleda ja nende komme hävitada (või tuuri panna mõned Kaisa isa veinid). Oli tore lihtsalt kolm kuud käia dressides, mõtlemata üldse kuidas ma välja näen. Oli tore, et oli lumi.
Kuid kui kaua sa elad nii, teades, et igal hommikul äratab sisemine kell sind poole 10st, et siis sa kooserdad kööki ja teed kohvi ning võileibu, loed veidi ajalehte või kuulad raadio 2 hommikuprogrammi, paned riidesse ja jalutad toidupoodi, tuled tagasi koju ja valmistad lõunat, siis äkitselt saabub õhtu, naased Hokkonenide poolt koju, istud voodis teki all ja loed lehte või raamatut, kuni uni su niidab ja seda juba südaööl..? No ei saa ju igavesti. Igav rutiin.
Kõik uus, kõik uus, septembri..jaanuarikuus. Istun lennujaamas ja mugin võileiba. Rukkileivast. Veidi veel ja minek. Juba homme alustan jälle täiesti valgelt lehelt. Täiesti uus riik, uued inimesed, uued tegevused, uus mina (?). Wales, siit ma tulen!

Laiskus ja igavus ja hallus

Ma ei ole ju enam pikalt siia miskit kirjutanud. Lihtsalt ei viitsi. Igatahes, mu Euroopa tuur 2008 lõppes edukalt. 3 nädalat, 6 välisriiki, 6 erinevat transpordivahendit, 7 endist EVS vabatahtlikku. Olin väsinud, ent rõõmus. Kuigi ilm polnud ehk päris backpackerile sobilik ja kõik ei õnnestunud nii, nagu algselt plaanisin, oli siiski see üks tore retk.
Siis tulid jõulud. Sel aastal tulid nad teistmoodi. Traditsiooniline tütarlaste õhtusöök oli juba teistmoodi. Täiesti uus menüü esiteks. Samas kerkisid õhku ehk küsimused üldse selle traditsiooni tulevikust. Ka kodus olid lood teistmoodi. Segaduste ja muutuste aeg varjutas jõulutunde tekkimist. Samas 24. dets oli täiesti tavapärane- sõit Vändrasse vanaema juurde, metsik söömisorgia, pimenemise hakul jalutuskäik surnuaeda ja kirikusse, kinkide jagamine. Au sees vanad traditsioonid.
Nüüd on pühad läbi, nagu neid ei oleks olnudki. Ja passin igavuses. Ei tea, enne nagu ei olnud igav, nüüd järsku tunnen ent suurimat igavust ja hallust.
Ahjaa, vahepeal kandideerisin ka mingile tööle. Ei tahtnudki seda tööd tegelikult. No kui ma üldse tahaks praegu mingit tööd, siis ma tahaks just seda tööd, ent ma ei taha ju praegu üldse mingit tööd. No ega ma seda ei saanudki (endale kusjuures üllatuseks), aga vähemalt sain siis kiiremini oma sisemistest lõpututest heitlustest jagu ja kukkusin lennupileteid ostma.
Seekord lahkun Walesi. Võib-olla tõesti on see põgenemine millegi eest, mingite küsimuste edasilükkamine, ent tsiteerides klassikuid, "ei koti". Teen, mis tahan. Ja kui mulle meeldibki jälle minna, meeldib tõusta lendu ja lennata, alustada täiesti uuesti valgelt lehelt, siis seda ma ka teen.
Ma ei tea..millal siis veel teha spontaanselt asju, mis pähe tulevad, kui mitte nüüd..

Euroopa tuur 2008

Ahoi, ristirahvas. Istun praegu Groningeni Ulikooli raamatukogus arvutis. hmm, juba viimased paar tundi. See mind ei morjenda, sest vahel on ka vaja m6ttetult netis passida (isegi kui viibid v2lisriigis puhkamas). T2na j6udsin siia P6hja-Hollandisse. Ilm on kulm ja vihmane. Kaotasin kusagile uhe kinda ja v2ga kulm oli sellel ilma kindata k2el. Ostsin uued. Kaire on siin 6pihimuline uliopilane ja loogish, et ta ka kunagi ei muutu ja kirjutab rasket filosoofilist esseed selle t2htaja viimasel 6htul. Mul pole sellest ka suurt midagi, sest tunnen hetkel v2simust (ei tea, see pidevalt teel olek ikka v2sitab) ja noh, need joogid j6uab ka homme, ulehomme juua. Puhapaevani kavatsen noorpaaril pinnuks silmas olla ja siis tagasi Saksamaale (hetkel mul muide 4.v2lisriik jalge all, kui arvestust pidada).
Wuerzburg oli armas j6uluimedemaa.
Brussel m6nus kultuuride-, sundmuster2gastik.
Amsterdam on ju jube tore, ent veidi ka pettusin. Ei tulnud sellist vapustuse tunnet ja uldse, kogu see tobe fenomen (coffeeshops + red lights) k2ib pinda.
Palavad tervitused,
Teie Miina Mamman

Türkiye jeje

Eelmisel nädalal käisin Istanbulis. Mulle see linn jättis kunagi hullult hea mulje ja alati olen tahtnud naasta. Nüüd paraku istusin suurema osa hotellis (toimus mingi seminar) ja 4.päeva vältel, mis ma seal veetsin, väga palju avastamisaega ei jäänudki. Ent siiski, midagi võluvat seal on ning kunagi lähen jällegi tagasi.

Kokkutulek vabatahtlikuga hollandist. Fleur nimeks.

Kolm vabatahtlikku kohtusid taas. Kaie, Fleur ja Ibo.

Kalapüük....ja kalasöök.

Magus Türgi maius. Isegi mu jaoks liiga magus.

Grupipilt.

Parafango ja trenažöör

Reedel käisin parafangos. Mõtlete, mis uhke asjandus see? Teile teadmatutele teadmiseks- parafango on selline asjandus, et esiteks mökerdab keegi tädi teile säärtele tulist muda ja siis keerab te jalad toidukilesse nagu muumial, siis lajatab peale veel paar prisket villatekki ning jätab teid siis niimoodi üksi lebama. Mis mõte on parafangol ma täpselt ei teagi, jalad olid küll siidised. Aga enam ma küll ei lähe ja ka seekord on süüdi ainult mu oma õde, kes käskis mul minna parafangosse, kuigi ma tahtsin vaid korteris molutada ja telksu vahtida.

Kodus Raplas ootas mind aga trenažöör. Isa on vanadusest ogaraks läinud ja ostis kuskilt pruugitud trenažööri. Keegi teda ei kasuta, seisab siin väärikalt antiikse klaveri kõrval. Eile õhtul siis mõtlesin, olles päev otsa söönud rosoljet ja liha ja kapsast ja torti, et teeks ühe treeningsessiooni. Sama kiirelt ent ronisin ka maha tagasi, oli igav.

Sellega lõppes eksperiment: ma olen naine.

Welcome to Estonia

Tagasi kodus. Alles neljandat päeva, ent tunne on nagu polekski ära olnud. 7 kuud tundub kui unenägu. Nüüd puhkan, elan sisse, laisklen, söön, joon, magan. Ja ärge palun küsige, mis saab edasi, sest ma ei tea. Ei mõtle praegu, ei planeeri, ei kavanda. Kui on tahtmist, kui on usku- kõik on võimalik. Ja Tartu õues paistab päike.

Kõik higi, vaev ja pisarad lõppesid kord ja asemele tulid 21+2 õnnelikku nägu. Jah, projekt õnnestus ja keegi ei hooli enam väikestest viperustest, tühistest äpardustest, magamata öödest ning väikesest stressifaktorist. At the end of the day, olen õnnelik!