Viimaseid pildikesi Veneetsiast

Ongi käes lõpp. Käisime biennaalil paviljoni lammutamas, eile hüvastijätuõhtusöögil (pasta, mis muud!), praegu tegime just korteris suurpuhastuse ja esimesed inimesed pakivad kohvreid. 

Koduteel Veneetsiast Lidosse.

Lihtsalt üks paljudest piazzadest. 

See kõige kuulsam - San Marco väljak. 

Koduteel Lido kaldapealsel. 

Halloweeni meenutus. 

Üks paljudest kirikhoonetest. 

Mänguasjapoe vaateaknal..

Suur pirakas turistilaev pressis end Veneetsia laguuni. 

Grand Canal

Koputi. 

Mägedesse!

Eelmisel nädalal oli niiviisi, et meie korterikaaslased ütlesid järsku, et meil tuleb korteris pidu. Mina ja Andra siis, vanurid nagu me oleme, mõtlesime kohe, et neetud, kuhu ära sõita! Ja sõitsimegi.
Plaan oli minna päevaks Veronasse ja siis sealt õhtuks/ööseks mägedesse, kus järgmisel päeval matkata. Kuna me ent jäime hommikul nibin-nabin maha nii rongist, kui ka bussist, siis alustasime me hoopis Vicenzaga, kust juba siiski suundusime lõunaks Veronasse.

Verona: siin hängisid ka Romeo ja Julia. 

Siin on muide kõikjal aedades ja parkides ja linnaruumis hurmaapuud, mis tundub, et jätavad kohalikud täiesti külmaks. Keegi kohalik oli öelnud ka, et hurmaasid küll ei saa süüa, kõht läheb ju lahti. Ma ei tea, meie sööme neid kõikjal, kus leiame. 

Reisiseltskond. 

Veronas on käes jõuluaeg. 

Ka itaalias võib leida hapukapsast.

Ja nüüd me oleme dolomiidi mägedes, mis on siis nagu pre-alpid. Me ööbisime seal all orus väikses linnakeses, kus võõrustas meid noor eestlanna oma itaallasest mehe ja kahe lapsega. Tõesti nunnu ja õnnelik perekond. 

Kohvik väikeses mägilinnas, mis oma olekult meenutas juba rohkem Austriat. 

Biennaali lõpp

Naljakas, aga täna ju ongi biennaali viimane päev. Kõik see arhitektuurne toredus korjatakse kokku ja näitusealast saab tühi ja eluta paik.

Osa vene ekspositsioonist - sotsialistlike ideede taaskasutus

Austria näitab parlamendihoonete makette. Eesti oma oli ka. 

Serbia arhitektuuritapeet.

Rumeenia tööliste kellad, et teaks vabrikusse rutata. 

Näituseala õuemööbel.

Pidu!

Jeesas, esimest korda juhtusime täna peole! Ameerika paviljoni rahvas korraldas peo, kus töllerdas massides arhitektuuri-hipster-rahvast, sai supermuusika järgi tantsida, prosecco klaas maksis 1 eur ja üldse oli tore lõpuks ometi olla normaalse noore inimese kombel väljas. Ja ikkagi väsisin ma tantsides ära, suitsetamine siseruumides hakkas närvidele käima ja peale kaht proseccot nagu süda iiveldas. Saigi sestap lahkuda juba südaööl :)

Pildikesi Veneetsiast

Tüüpiline Veneetsia tänavapilt ja pesumajandus

Veneetsia kiirabi ja taamal surnuaiasaar

Rahulik elu hooajavälises rannakuurordis suburbiasaarel Lidol

Bologna

Oioi, aeg see lausa lendab. Ühesõnaga, vahepeal oli veel selline kokkusattumus, et Frank oli Bolognas oma sõpradel külas ja siis, hops, ma sõitsin ka üheks päevaks sinna vanasse ülikoolilinna. Alustasime hommikusöögiga tema sõprade pool (ka eestlased), kust ei puudunud ka Prosecco (mis on siin muide väga populaarne ja odav jook). Siis tuiasime mitu tundi õues, kus sadas paduvihma. Õnneks on Bolognale iseloomulik selline katusealuste tänavate tüpoloogia (miks me Eestis neid kangialuseid küll rohkem ei ehitanud?). Väike hea kohv ja rumm lõunaks ning õhtusöök sõprade pool koos Lambrusco (mis on sellele piirkonnale iseloomulik) ja gnocchidega (kartulipasta). Õhtune rong ja tagasi ma olingi täiesti üle ujutatud Veneetsias, paati ja koju. Ja ikkagi oli kuidagi hea olla vahelduseks päris linnas - suured korterelamud, laiad tänavad ja autod! Oh, kui meeldivalt urbaanne.

Elukokkusattumus

Reedel läksime Andraga välja. Noh, me reedeti ikka oleme käinud. Kõndisime tüütult kaua, et leida hubaseid ja mitte nii turistilikke baare, juba olime ikka ja jälle samadesse kohtadesse jõudes lootust kaotamas, kui lõpuks leidsime varjatud urka-baari, kus vein oli 60 senti ja spritz 1.20. Kõrvale võtsime ka tagasihoidliku taldriku paari kõrsiku, kahe rasvase pekivorstiviilu ja kahe juustu viilakaga. Viimased maitsesid kui igav eesti juust. See selleks. Sealt edasi leidsime kohe veel paar toredat kohta, kus jõime endalegi üllatuseks veel veini. Ja siis, juba kojumineku mõttega, läksime korraks turistialasse, et minna ühte kindlasse baari viimaseks joogiks. Juhul, kui me selle baari üles leiame, mõtlesime. (Veneetsias on tõepoolest kerge ekselda ja toredat baari nähes, võib olla kindel, et järgmisel korral seda üles ei leia.) Leidsime baari ja istusime leti taha, võtsime joogid ja tundsime nälga ja kuna neil mitte midagi enam süüa ei olnud, siis kaalusime juba lahkumist. Ent siis, mida ma näen aknast????! Näen möödumas oma hollandi bossi Han'i ja tema tüdruksõpra! Meie pilgud kohtuvad, nad tulevad sisse ja me joome veel palju jooke. Ja terve eilse olime me Andraga pohmellis ja käisime üksikul põllumajanduslikul saarel, kus ongi ainult mõned farmid ja siis põllud (sai käidud ka raksus, värsket granaatõuna sai proovitud). Igatahes, mis mõttes ma näen lambist Veneetsias inimest, keda ma tunnen? Et täpselt sel hetkel me ikkagi olime selles piirkonnas, kus me tavaliselt ei käi; et ma istusin akna all (kusjuures minu arust olin ma suhteliselt seljaga akna poole); et me ei lahkunud take away jookidega. Ja et Han ja ta pruta tegid peale õhtusööki just sellise jalutuskäigu sellel tänaval (nimelt nad olid mõelnud, et teeks enne hotelli minekut väikese ekstra tiiru). What are the odds???
Maailm on imeline ja sõpru täis!